Urve Hirs – 7-aastaselt rahvavaenlaseks (2)

Urve Hirs – 7-aastaselt rahvavaenlaseks

KURVA AASTAPÄEVA EEL: “Kui ma mõtlen oma vanematele, kes pidid jätma oma kodu ja elu, siis arvan, et neist aegadest peab ka nüüd rääkima,” ütleb Urve Hirs, kel tuli Siberi tee jalge alla võtta kaks korda – 7-aastaselt ja 16-aastaselt.
Foto: Egon Ligi

Tänavu möödub 70 aastat juuniküüditamisest. 1941. aastal 14. juunil ja Saaremaal ka 1. juulil viidi meie maakonna kodudest ära 1272 inimest. Tõlluste Aru talu peretütar Urve Saar, nüüdne Hirs, oli toona vaid 7-aastane, kui tema lemmikkoer, pisike valge Rulla jäi mõisateel istudes nukralt järele vaatama.

Urve, kes oli kohaliku politseikonstaabli tütar, oli nagu tema ema ja vennadki sotsiaalselt ohtlik element, kes tuli kodukohast ära viia. Ning tema ja noorema vennaga juhtus see koguni kahel korral – ei piisanud isegi “õigel poolel” võidelnud vennast. Kui vaenlane, siis vaenlane.

Urve istub oma kodus köögilaua taga ning räägib, vahepeal pühib silmanurgast pisaraid. Küsimusele, kas ikka peaks rääkima neist aegadest ja ülekohtust (on ju neid, kes ütlevad, et aitab küll, lõpetage juba ära!), vastab Urve, et kui ta sai ise 50, sai talle selgeks, et peab rääkima.

“Ega enne nii ei mõelnudki, sest mis see laps või noor inimene ikka arvab, tema jaoks on lapsepõlv ikka lapsepõlv ning noorus ikka noorus, vaatamata oludele, ent kui mõelda emale ja isale, kes pidid jätma kõik, siis nende pärast…”

Urve ütleb, et nende pere läks seepärast, et isa Theodor Saar oli konstaabel, esiti Pihtla vallas, pärast Torgus ja Salmel. “Isa vist midagi teadis, aga ega ta uskunud, et see asi nii hulluks pöörab,” ohkab ta. Eks isale oli see taak elu lõpuni, et tema pärast terve pere kannatama pidi. Koju tagasi ta ei jõudnudki, suri 1951. aasta detsembris Kirovi oblastis. Ka ema Marie ei pidanud katsumustele vastu, tema suri 1944, kui Urve oli 10-aastane.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 90 korda, sh täna 1)