Kuuekümne viies kiri: hirmust üle

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
kuidas praegused ilmad Sulle meeldivad? Mul ei ole midagi sooja vastu, aga kui päev algab 30 plusskraadiga, väsitab see õhtuks päris ära. Rääkimata sellest, et muudkui tuleb veekruusi täita, sest muidu kipub pea valutama – vedelikupuudus, mis muud. Kuid ega ma kirjuta Sulle selleks, et viriseda. Tuleb mõelda, et need, kes armastavad päevitada, saavad seda nüüd südamest teha. Ja meri läheb järjest soojemaks, nii et mõnelgi on selle suve esimene ujumine juba tehtud…

Ma ei tea, millal Sina ujuma õppisid, aga minul läks sellega ebasaarlaslikult kaua aega. Algkool oli mul siis juba kindlasti läbi, kui ikka vaid madalas vees sumasin. Kartsin sügavat vett ja veetaimi, mis keerdusid ümber jalgade, nagu nad tahtnuks tõmmata ujujat enda juurde merepõhja.

Kes teab, kui kaua oleks mul kulunud selle hirmu seljatamiseks, kui poleks juhtunud õnnetust. Oli sügis, ploomid rippusid puul nagu mahlapommid – valmis enda hammustajat karistama kleepuva palgega. Mina ja mu väike õde kuulsime, et vanaema tiigis elavad kalad, ja läksime salamisi uurima, kas õnnestub neid oma silmaga näha. Tiigi kallas oli järsk ja veidi libe, aga kaugelt ei paistnud kalad kätte…

Ühel hetkel kaotasin tasakaalu ja sumatasin vette. Tagantjärele ei mäletagi, kui sügav see tiik võis olla, aga toona tundus, et jalad küll põhja ei ulatu. Pladistasin meeleheitlikult ning küllap kasutasin lõpuks ometi oma käsi-jalgu õigesti, sest: ohhoo, ma ei vajunudki! Ma ujusin! Pikalt seda pidu muidugi polnud, sest jooksuga jõudsid kohale ema-isa, kes mu veest välja õngitsesid. Aga sel hetkel teadsin – ma oskan küll, ma saan sellega hakkama. Ning mereski hakkasin julgemalt katsetama sügavamas vees. Heaks ujujaks ei pea ma end siiani, aga pinnal püsin küll – põhiline oli hirmust üle saamine.

Viimastel nädalatel on mul olnud põhjust rõõmustada oma lähedaste üle, kellest mitmed on samuti “õppinud ujuma”. Üks, kes ei ole tugev avalik esineja, kaitses kriitilise komisjoni ees oma lõputöö – hääl kippus esialgu värisema, aga ta kogus end kiirelt ja sai hakkama, viskas lõpuks naljagi. Teine asus tööle kohal, mis nõuab temalt esialgu väga palju kohanemist ja uute teadmiste omandamist, kuid tundub heas mõttes väljakutse, mis tulevikus tasub ära kõrgema palga ja huvitavate kontaktidega. Kolmas, kes paaniliselt kardab arste, tegi lõpuks südame kõvaks ja käis end näitamas, saades abi lihtsa häda vastu, mis oli teda aastaid kummitanud.

Igal inimesel on ju olukordi, mis tunduvad talle ebameeldivad või suisa hirmutavad – olgu siis ratsionaalsel või ebaratsionaalsel põhjusel. Küsimus on, kas nende hirmude võitmisest sünnib kokkuvõttes kasu või võib rahulikult elada, ilma et need meid eriti mõjutaks. Ma olen uhke oma lähedaste üle: nad ületasid oma hirmu- või ebamugavustunde ning kõigi eelduste kohaselt tasub elu neile selle eest hästi. Järgmine kord samas olukorras “vette hüpates” on neil juba rohkem enesekindlust, et hakkama saada.

See on üks omadus, mis mulle elu juures meeldib – aeg-ajalt tekivad olukorrad, mis sunnivad inimest oma mugavustsoonist välja tulema. Ja tihti on nii, et kui alguses tundub, et kohe vajud vee alla ja hingata pole midagi, siis tegelikult ujud välja. Uskumatult palju jõudu tuleb üllatusest, et oled tugevam, kui arvasid.
Kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 18 korda, sh täna 1)