Keskkonnasõber ja rehvist kunstmuru

Sattusin lugema erinevaid arvamusi ja kommentaare Roomassaarde nüüd vist juba kindlasti rajatava rehvipurustusjaama kohta ja mõtlesin, et miks ikkagi mitte.

Taaskasutus on valdkond, mis iga päeva, nädala, kuu ja aastaga üha rohkem kõlapinda leiab ja järjest aktuaalsemaks teemaks muutub. Alustagem kas või 2008. aastal aset leidnud kodanikualgatuse Teeme Ära panusega, kui Eestimaa metsade alt korjati kokku üle 10 000 tonni prügi, millest tervelt 3000 tonni olid vanad rehvid!

Ühes tonnis rehvides on Eesti rehviliidu andmetel aga umbes 140 sõiduautorehvi, niisiis korjati metsaalt paari tunniga kokku umbes 420 000 rehvi. 3000 tonni ainuüksi ühe päevaga, rääkimata hilisematest koristustalgutest, mille käigus tuli täiesti kindlasti loodusest välja veel tuhandeid metalli täis kummirattaid, on ikka õõvastav mõte.

Tundub kasulik projekt

Nüüd on üks mitteeestlasest ärimees leidnud viisi ehitada Saaremaale tegusa, aga sellegipoolest pidevalt tööd vajava kaubasadama vahetusse lähedusse rehvipurustustehas. Uue tehnoloogia ja seadmetega tehasekompleks on planeeritud niigi varasemalt saastatud ja seetõttu ka töötlemiseta elamiskõlbmatule pinnale (loetud artikleist jäi meelde naftapõhise pinnasaastatuse kahtlus), kus töödeldakse eelpurustatud rehve veelgi väiksemateks osadeks. Tööstuskompleksi asukoht jääb seejuures linnakodanikest ja igapäevaselt kasutuses olevast korralikult läbimõeldud avalikust ruumist võimalikult kaugele.

Liiati lubab ärimees, et tervelt 8000 tonni maksimaalsest 20 000 tonnist käitlemisobjektist tuuakse kohale mujalt Eestist, töödeldakse siin graanuliteks ja tolmuks ning viiakse jälle minema, andes seeläbi Saaremaal tööd nii tehasele, transpordile kui ka sadamale. Jättes välja tehase enda võimalikud keskkonnasaastamise ohud, tundub projekt nii Saaremaa tööstuse kui ka laiema keskkonnasõbraliku kuvandi mõttes üpris kasulik.

Paraku on elu näidanud, et ärimeeste sõnad sõltuvad noh, ütleme majandusilmast: kui kasum sirab, lokkab töö, kui aga ettevõtluse murepilved taevasse tulevad, võivad ka Roomassaare lähedale kurvad kummipuruhunnikud tekkima hakata. Siiski tahaks heauskselt loota, et ärimees, kes soovib investeerida umbes neli miljonit eurot, on päikesepaistes suhteliselt kindel. Summa on isegi tänapäevase arenduse kohta ju suhteliselt suur. Eriti Saaremaa mastaapides.

Ja eespool tehtud arvutustest saab järeldada, et rehve jätkub kindla peale kauemaks kui arvamusi, mida selle teema ümber keerutada saab… Lisaks ei maksa unustada, et ärimees, kes plaanib ehitada tehast, mis etendab rolli ainult ühes keskkonnakahjuliku materjali töötlemise etapis, peab omama kindlaid partnereid, kes töödeldud ainest kas või nui neljaks midagi edasi teevad. Muidu puuduks äriideel ju mõte.

Kartused on mõistetavad

Ma saan väga hästi aru inimestest, kes muretsevad selle pärast, kuidas kummipurustusjaam hakkab mõjutama Roomassaare lähiümbruse loodust, turismi, vaikseid öid ja värsket õhku. Samas, pannes ühele kaalukausile diiselgeneraatorimüra ja vajalike tehtud uuringute järgi minimaalse tootmissaaste, teisele aga kõik need veokirehvid, mis meie kodusaare ja -riigi ning teistegi riikide looduses illegaalselt vedelevad (rääkimata nendest, mis nõuetekohaselt ladustatud on) ja vaikselt lagunedes või tuleroaks saades keskkonda saastavad, usun ma, et iga selline töötluspunkt on asja väärt.

Eriti pikemas perspektiivis, kus kogu maailm järjepideva taaskasutuse suunas järjest suuremaid samme astub. Leian, et ettevõte, kes suudab kümnete aastate jooksul metsa alla ladestunud koledad ja keskkonnakahjulikud rehvid mõne aastaga töödelda materjaliks, millest saab vähemasti korragi veel teha kellelegi vajalikku kraami, on meie ja looduse huvides teretulnud.

Mina teeksin aga otsustajatele ja firmaomanikule ettepaneku, et need 8000 tonni rehve, mis Eestist käitlemisse plaanitakse, tuleksid esmajärjekorras Saaremaa prügilatest ja rehvivahetajate ladestuskohtadest, sest nii on lisaks linnaeelarvesse laekunud maksudele rehvipurustusjaamast tolku tõesti igale saarlasele ja turistile.

Mul on hea meel, et Kuressaarest hakkab saama kaasaegne linn, mis suudab aktuaalsetest keskkonnaküsimustest kasu lõigata ja samal ajal säilitada oma mõnusat rohelist kuurortlinna staatust.

Heidi Hanso


LIHTNE KÜSIMUS

Miks tuuakse Saaremaale Hollandist laevatäis vana asfalti, väites, et see on ehituse täitematerjal? Ise arvan, et Hollandis on lihtsalt saastemaksud ohtlikele jäätmetele nii suured, et kasumlikum on seda siia ladestada. Või on seal vana asfaldi kasutamine üldse keelatud?

 
Vastab Karli Valt
Kuressaare linnavalitsuse keskkonnaspetsialist
Freesitud asfaldipuru on levinud ja hea täitematerjal, sest sisaldab killustikku ja bituumeni baasil sideainet. Nii tuleb täitematerjal tunduvalt odavam, kui osta näiteks uut killustikku ja uut bituumeni, et need siis omakorda segada. Keskkonna seisukohast on asfaldi taaskasutamine hea, sest ei pea kasutama uusi naftasaadusi – mida maa seest pumpama peab.
Selle kohta, et freesitud asfaldipuru tohib Roomassaare tee 2 kinnistul kasutada, väljastas keskkonnaamet nõuetekohase tõendi tänavu veebruaris. Saaremaal on ka varem Hollandi freesitud asfaldipuru tee-ehituseks kasutatud. Põhjus peitubki kolmes teguris: see on hea täitematerjal, tunduvalt odavam ning keskkonna jaoks ei ole tegemist ohtliku jäätmega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 58 korda, sh täna 1)