Raamat metsavend Ilbist kütab kirgi juba enne esitlust (30)

Raamat metsavend Ilbist kütab kirgi juba enne esitlust

 

Sel nädalavahetusel Kuressaare linna turul esitletav Martin S. Kulli raamat kurikuulsast metsavennast Elmar Ilbist (“Elmar Ilp. Veri mu kätel”) on juba enne esitluse toimumist kütnud üles parajal hulgal kirgi.

Saaremaa muuseum ei olnud nõus lubama teose esitlemist Kuressaare linnuses. Teadusdirektor Olavi Pesti sõnul andnuks nad loa andmisega raamatule teatud hinnangu, kuid seda nad teha ei tahtnud, sest esialgse info põhjal on uus üllitis suhteliselt tendentslik.

“Kõige objektiivsemalt on Saaremaa muuseumi Kaheaastaraamatus 2001–2002 Ilbi ja tema salga tegevust analüüsinud Garel Püüa,” arvas Pesti, lisades, et luges veel nüüdki Püüa kirjutatu üle ja on sellega täiesti päri. “Kindlasti ei saa Elmar Ilpi võtta üheselt, kuid nii paadunud bandiit ta ka ei olnud, nagu Martin S. Kull teda kujutab,” nentis Pesti, kelle hinnangul on Saaremaa 20. sajandi lähiajaloos kaks persooni, kes alati emotsioone, kirgi ja paanikat üles kütavad – need on Viktor Kingissepp ja Elmar Ilp.

“Kindlasti ei saa Ilbi süükoormat täpselt mõõta,” kinnitasid ka kunagine Kaitseliidu Saaremaa maleva pealik Mati Vendel ja Kuressaare mees Mati Laid. Viimase perekonnal oli Ilbi ja tema meestega palju kokkupuuteid, kuna Laidi vanaisa pakkunud metsavendadele ulualust, ajanud neile puskarit ja kütnud sauna. “Isa rääkis Ilbist palju, kindlasti oli ta mees, kes oli iga võimuga pahuksis, kuid samas arvan, et ehkki ta ei olnud ka mingi eriline vabadusvõitleja, ei olnud ta ka suur bandiit,” arutles Laid.

Ka Vendel on seda meelt, et ennekõike pidid Ilbi-hirmus elama need, kes punastega koostööd tegid, Laid teab aga oma sõnul, et tavalistel inimestel ei olnud midagi karta.

Muidugi olnud kindel taks see, et Ilbi salka pääsemiseks tuli endale võtta veresüü – Ilp muidu lihtsalt ei usaldanud kedagi. Kuid Laid mäletab isa juttudest, et Ilp oli jätnud ka inimesi ellu, kui selgus, et need olid näiteks mõne tema oma mehe sugulased. Vendel lisas, et kindlasti oli tolle aja mõjutusi teisigi – ühelt poolt punaste propaganda, teisalt on ka selge, et pikka aega metsas elav inimene ei pruukinud enam säilitada kõiki inimlikke jooni. Laid teadis rääkida ka loo, kui ühes poes olnud suur puudujääk ja poe juhataja kutsunud appi Ilbi salga, et need puudujäägi nii-öelda oma kraesse võtaksid. Ilp tegigi seda. “See poejuhataja elab praegugi, seepärast ma tema nime ei ütle,” täpsustas mees.

Sestap arvavad nii Laid kui ka Vendel, et päris mõrtsuka-oreooli Saaremaa kuulsamale metsavennale omistada ei saa, nagu seda vastses teoses tehtud on. “Ma tahaksin väga, et keegi võtaks kätte ja korjaks kokku nii mälestused kui ka toonased dokumendid,” märkis Vendel, kelle arvates saaks nõnda toonastele aegadele suhteliselt objektiivse hinnangu, kuigi täielik tõde ei selgu vist kunagi.

Mis puutub aga kõnealusesse raamatusse, siis ütles Olavi Pesti, et tema ega teised ajaloolased pole kuulnud midagi Martin S. Kullist ega tea, kes võiks end selle pseudonüümi taga peita. Samuti on ajaloolaste arvates üsnagi pretensioonikas teose üllitaja nimi Eesti Ajalookirjastus, sest ajaloolased sellega seotud ei ole. “Küll aga on vabal maal kõik võimalik,” arvas Pesti.

Ilbi-raamatu toimetaja Valdek Kiiver on aga oma sõnul kindlalt seda meelt, et muuseum käitus valesti, kui ei lubanud raamatu esitlust linnuses korraldada. Kiiveri kinnitusel olnud kõik varasemad kontaktid muuseumiga korrektsed. Saarte Hääle toimetusele saadetud raamatu autori kirjas toonitatakse aga just seda, et rahvas peab tõde teada saama, sest vastasel juhul muutub Ilp kangelaseks, kellele hakatakse samamoodi püstitama mälestusmärki nagu tema kaaslasele Juhan (Johann) Metsale, või antakse Kuressaares Ilbi nimi mõnele tänavale.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 356 korda, sh täna 1)