Raul Salumäe: Kui palju näitusesaale me vajame?

Raul Salumäe: Kui palju näitusesaale me vajame?

 

Saaremaa muuseumi uusima püsiekspositsiooni osa “Saaremaa aastail 1950–1994” hiljutine avamine ajendas õige mitut inimest pöörduma minu poole küsimusega, kas olukorras, kus püsiväljapanekuga põhjalikuks tutvumiseks jääb nüüd ööpäevast kindlasti vajaka, võib ajutiste näituste tarvis eraldatud ruumide osakaalu kahanemist seninägematult väiksele kogupinnale pidada päris probleemituks.

Vastasin siis ja olen samal seisukohal ka praegu, et seni veel kestva majandussurutise tingimustes ei ole Kuressaare linnuse ajutiste näituste pinna järsk vähenemine vähemalt lähema aja perspektiivis mingi eriline probleem.

Mitmed galeriid ja kunstipoed on viimase kolme aasta jooksul oma tegevuse lõpetanud ning kasutuseta jäänud häid näitusepindu pole Eestis praegu seepärast kuigi keeruline leida.

Valvatavuse ja kliima poolest väga heade tingimustega pindu ajutiste näituste korraldamiseks on Kuressaare linnuses kaks, väljaspool suurt muuseumi lisaks veel linnale kuuluv Raegalerii ja vallamuuseumina tegutsev Muhu muuseum.

Tänu siseruumides kehtestatud suitsetamiskeelule tulevad väga heade, kuid mitte kõiki võimalusi ära kasutavate näitusepindadena arvesse veel mõned kohvikud, millistest viimasel ajal tehtud ümberkorralduste tõttu väärib oma võimaluste poolest eriliselt äramärkimist Soneburgi kohvik Orissaares.
Päris hiljutine lisandus paremate tingimustega näitusepaikade osas on ka Lõmala sadama külastuskeskus. Viimatinimetatud pinnal eksponeeritavate taieste jaoks on aga mõnetiseks probleemiks ere valgus, mis suvisel ajal võib väärtuslikku kunsti üpris karmilt pleegitama hakata. Head tingimused näitusteks on ka Kuressaare Siioni kiriku keldrikorruse saalis, kuid piiratud ligipääsu tõttu ei ole sealne näitusepind eriti palju kasutuses.

Head, kuid võrdlemisi nõrgalt valvatavad näitusepinnad on Kuressaare kultuurikeskuses, Ajamajas (Tallinna tn 16) ja mitme vallakeskuse rahvamajas. Maakonnas leidub ka mõni ekstreemsevõitu näitusepind, kus põhiline probleem on äärmustesse kõikuv õhuniiskus ja ajuti ka nõrk valvatavus – sellegipoolest on neissegi leidunud väljapanemiseks sobivat ainest.

Mis puutub näitusepindade kasutamise intensiivsusse, siis võib tõdeda, et täiel või siis vähemalt mõistlikul määral on praegu kasutusel vaid Kuressaare linnuses, Raegaleriis ja Kuressaare kultuurikeskuses leiduvad võimalused.

Seega kvantitatiivseid võimalusi nagu oleks, näituste puudumise üle üldiselt ei kurdeta. Küll aga kostab ikka ja jälle kurtmist väljapanekute kvalitatiivse taseme üle, seda vaatamata asjaolule, et enamiku Eesti maakondadega võrreldes võib Saaremaal näha olnud näituste valikuga vägagi rahul olla.

Kohapealsete, eriti aga maakonnatasandi näitusepaikade igati tänuväärseks missiooniks on saanud olla pigem hoovõtuplatsiks kaugemate ja kõrgemate väljalendude tarvis. Loota nagu ammumöödunud aegadel, et häid näitusepakkumisi on võimalik saada vaid oodates või näitusesaali aknal kutsuvalt viibates, on pehmelt öeldes ekslik.

Valdav osa parematest näitustest leiab tee Saaremaale ikkagi vaid tänu kestvale ja agarale suhtlemisele erinevate tegijate ja vahendajate ringkondadega, suhtlusele omamaiste otsustajate ja välis-esindustega, aga ka töistele sidemetele näitusekorraldajatest kolleegidega nii kodumaal kui ka raja taga.

Sellise suhtlemise käigus on tekkinud paratamatu vajadus näituste hankimisel midagi ka omapoolseks vastupakkumiseks käeulatuses hoida – minul kui muuseumitöötajal mitte ilmtingimata muuseumi omanäitus, vaid ka lihtsalt mingi muuseumi poolt vahendatav väljapanek.

Ideaalis võiks selline vahetuskaubana välja pakutav näitus olla Saaremaa tegijatelt, paraku ei sünni Saaremaal just väga sageli kontseptuaalselt terviklikke väljapanekuid, mis oleks midagi enamat kui vaid kuhil esemeid või suvaline rida müügiks üles riputatavaid pilte.

Mäletamist mööda seni kõige muljetavaldavam Saaremaal elava kunstniku personaalnäitus – Boris Šestakovi “Täheaine” Kuressaare Raegaleriis 2006. aastal – on seni jäänud paraku ületamatuks. Astra Mõistliku Kuressaare linnuses 2010. aastal esmakordselt üles seatud innovaatilise ja interdistsiplinaarse väljapaneku “Kikerikiik” edasine edukas tähelend jäi Narvas pälvitud üleriigilisele tunnustusele vaatamata paraku madalamaks, kui võinuks loota – seda just Saaremaa muuseumi poolsete toetusvõimaluste piiratuse, et mitte öelda olematuse tõttu.

“Rammusa aja” väljapanekute paremik

Rahast sõltub muidugi palju – ega siis ilmaasjata olnud Saaremaa muuseumi vaata et kõige õnnestunum näitusteaasta 2009, mil õnnestus meie maakonda tuua enam-vähem kogu “rammusa aja” lõpuaastal teistes muuseumides valminud väljapanekute paremik. Sellegipoolest on näitusi sündinud ning sünnib ka edaspidi nii headel kui ka halbadel aegadel.

Mingil määral võib praegust surutisaega pidada ka puhastavaks – näiteks on nüüd ilmselt, paraku küll vaid mõneks ajaks, kadunud majandusliku tõusu aegadel mõningate kunstiringkondade esindajate juures ilmnenud hootised kiusatuslained kunstipubliku üle kurja nalja heita.

Kui nüüd Kuressaare linnuse ajutiste näituste vähenenud pindade juurde naasta, on selle vähenemise vaieldamatu pluss võimalus üksikutele näitustele enam tähelepanu pöörata.

Aegadel, mil Kuressaare linnuses oli suvekuudel ühtekokku kaheksa ruumi ajutiste väljapanekute tarvis ning näituse vahetamise intervall oli seniste tavade järgi üks kuu, kippus muuseumi näitusetegevus ajuti tehasekonveierit meenutama. Seepärast usun, et näitusetegevuse hajumine erinevatele sobivatele pindadele üle terve maakonna on kõigiti tervitatav.

Raul Salumäe
arvaja


KOMMENTAAR
Millal teie käisite viimati Saaremaa muuseumis mõnd näitust vaatamas?

Urmet: Kuupäeva ei mäleta, see oli muuseumiööl. Siis oli seal vaadata küll, uus näitus oli isegi – põnev oli mitmel korrusel väljapanek veneaegsest elust. Kunstinäitustele ma eriti silma peale ei pannud, muuseumiööl sai need vilksamisi ära vaadatud.

Iseenesest on loss hea näitusepaik ja seal võib käia küll, kuigi natuke kaugeks jääb see kesklinnast, Raegalerii on siin lähem paik. Minu meelest on loss rohkem turistidele, neid veetakse sinna ikka. Omainimesed käivad vast kunstinäitustel rohkem Raegaleriis.

Meelis: See oli küll ammu, eelmisel aastal. See, mida seal vaadata, sõltub kindlasti inimesest. Seal on ju püsinäitused ja hooajalised näitused, nii et kindlasti leiavad sealt kõik midagi vaadata. Kui kohalik inimene sealt korra läbi käib, ega siis kõik kohe meelde jää, ikka võib teinegi kord minna.

Eelmisel suvel oli meil vahetusõpilane Šveitsist, siis käisime koos temaga. Muidu oleneb külalistest, osa saab lossi viidud, osa mitte. Kindlasti võiksid need, kes pole ammu käinud, muuseumis korra ära käia.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 88 korda, sh täna 1)