Kõne Iffile

Täna räägib Iff lastest ja laste kasvatamisest, eelmise nädala Eesti Ekspressis avaldatud õudusloo “Otse põrgust: vanemad piinasid väikelapsi eriti jõhkralt” järelkajana.

Jääb arusaamatuks, miks taolised inimesed enesele lapsi üldse muretsevad. Siin meie kandis peaks ju ometigi tsivilisatsioon olema nii kõrgelt arenenud, et inimesed peaksid teadma, kuidas lapsed ilma tulevad, kuidas sünnitatakse…

Igal inimesel peaks ju ka oma lapsepõlv kotiga kaasas olema, et tekiks mingisugunegi arusaam, mida lapseks olemine tähendab. Kui su enese elu on rappa läinud, siis peaks ju lapse saamine olema välistatud. Arvan, et vanematel, kes oma eluga toime ei tule, pole õigust lapsi maailma sigitada. Lapsed ei ole süüdi, nemad ei tea maailma muredest midagi.

Meie riigis kehtiv nn emapalk prassitakse vanemate poolt lihtsalt maha. See on väga alatu. Mina neist asjust aru ei saa. Igal inimesel peaks ometigi olema vastutus oma lapse eest, kelle ta siia ilma loodetavasti armastusest sigitanud on. Ja kui laps on sündinud, siis pead sa temast inimese kasvatama. Selge on see, et lapsi on läbi aegade kasvatatud eri moodi ja erinevate võimaluste piirides. Aga elementaarne on see, et vanem peab lapsele kaasa andma puhta ja ausa ellusuhtumise.

Mul on olnud eeskujuks minu ema. Tema ei tõstnud mitte kunagi häält, ei tekitanud probleeme tühistest asjadest. Tänu temale sain aru, et lapsi saab väga hästi kasvatada ilma igasuguse kärkimise, vitsa ja rihmata, ähvarduste ja karistusteta. Selge see, et korda tuleb nõuda, kuid ka seda saab teha rahulikult, iga päev järjekindlalt. Nii jääb see nõudmine lapsele palju paremini meelde.

Isa oli meil karmi käega. Meid oli kolm poissi ja kui ta leidis, et me midagi väga valesti teinud olime, siis järgnes kõva karistus. Vitsa olen saanud küll. Aga oma lapsi (tütar varsti 40, poeg 30 ligi) pole ma puudutanud mitte sõrmeotsagagi.

Olen veendunud vägivallavastane. Arvan, nagu Olav Ehala oma laulus: head lapsed kasvavad vitsata ja arm aitab enam kui hirm… Praegu olen juba vanaisa. Mu 10-aastane tütrepoeg on kangesti minu moodi. Ilmselt need asjad käivadki üle põlve. Ta on elav ja rõõmsameelne laps, kuigi tänapäeva lapsed kasvavad justkui teises maailmas – neil on teised mänguasjad, teised arusaamised. Aga meil klapib temaga väga hästi, oleme väga head sõbrad.

Tulles tagasi selle Ekspressi loo juurde, siis paraku on see nii, et lapsi tulebki kaitsta. Kahjuks küll ka nende laste oma ema-isa eest. Selliste vanemate eest, kes mingitel põhjustel on jõudnud oma eluga sellisesse olukorda, et nende oma sigitatud lapsed on saanud neile koormaks.

Üle mõistuse on see, kuis üks inim-olend on võimeline niimoodi suhtuma oma järglastesse. Julmust on meie elus liiga palju. Paljus saab seesama julmus alguse sealtsamast julmast lapsepõlvest. See jääb hinge närima ja pakitsema kogu eluks. Ja sealt tulevad need loomade kiusajad jms.

Ühtedel on ühed arusaamad õigest elust, teistel teistsugused. Vaevalt on sel, keda sõidutatakse uhke limusiiniga eliitkooli, samad arusaamised elust kui tänavalapsel. Mulle näib, et Tallinnas on tänavalapsi siiski vähemaks jäänud, võrreldes 90-ndate aastate algusega. Kuid ma ei ole kahjuks ses suhtes väga pädev arvaja, sest 90% oma vabast ajast veedan ma ju Muhumaal. Ja siin küll tänavalapsi ei ole

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 22 korda, sh täna 1)