Lavastaja Heiti Pakk toob linnateatrisse armukolmnurga

Lavastaja Heiti Pakk toob linnateatrisse armukolmnurga

PETAVAD: Emma (Piret Laurimaa) ja Jerry (Raivo E. Tamm).
Foto: Sander Ilvest

Esimene koostöö Kuressaare Linnateatriga (Arthur Milleri “Hind”) oli edukas ja kahepoolselt huvitav, ega te muidu oleks tagasi siin lavastamas.
Isegi kui “Hind” ei oleks osutunud nii edukaks (kõrval-osa aasta auhind Guido Kangurile on ikkagi tunnustus ka kogu linnateatri tööle), tahaksin siia tagasi tulla tööd tegema, sest Kuressaare teatri näol on tegemist ideaalsete teatritegemise tingimustega.

Alates Eesti parima akustika ja tehniliste võimalustega saalist omasuuruste seas ja lõpetades sellega, et mandril nii hõivatud näitlejatel ei olegi saare peal muud võimalust ja soovi kui täielikult oma rollile pühenduda. Ma loodan, et järjest rohkem lavastajaid ja näitlejaid avastab, milline aare on Saaremaal peidus ja tuleb seda siia jahtima. Ennustan, et varsti saab Kuressaarest kui mitte Eesti teatripealinn, siis parima teatri kasvulava.

Juba “Hinna” puhul ei olnud tegemist kerge näidendiga, uue lavastuse materjal on võib-olla veelgi kõvem pähkel, kui uskuda linnateatri kodulehte. Kas teil on kohe mingi hasart otsida järjest keerulisemaid lugusid, mida publiku ette tuua?
Ei, sellist hasarti küll ei ole. Ilmselt oli enne “Hinna” esietendust neid, kes arvasid, et äkki on see liiga raske või tõsine tükk ühele väikelinna väiketeatrile. Ja küllap on praegu neid, kes kahtlevad: kas ikka Harold Pinteri “Petmine” on sobiv asi, millega Saaremaal välja tulla keset suure suve algust. Ja nende mure on ilmselt kantud sellest vanast tõest, et publikuga peab arvestama: lavastades ei tohi mõelda ainult oma huvidele, ajada mingit “oma asja” ja unustada seejuures, kas see ka vaatajale korda läheb.

Aga minu arust on veel tähtsam asi, mida ei tohi unustada – publikut ei tohi alahinnata. Ei ole nii, et publikuga arvestamine tähendab automaatselt labast janti või midagi, mille sõnum eriti palju “vööst kõrgemale” ei sihi. Ja selle suhtes on mul hasart: kas saab nõudlikumat materjali esitada nii, et kõigil vaatajatel oleks huvitav, et läheks korda.

“Hinnaga” õnnestus see päris hästi – leidsime sellest rikkast näidendist üles just sellised teemad, mis kõiki puudutasid. Kõik suured ja sügavad teosed on oma olemuselt väga lihtsad – tegelasteks on ju lihast ja luust inimesed. Ja kui neid ja nende lugusid niimoodi esitada, siis elatakse läbi ja tuntakse ning mõteldakse kaasa. Mis sest, et väike linn ja suur suvi.

Mis materjaliga siis “Petmise” puhul tegu on?
Nagu juba öeldud, on lugu ise väga lihtne – armastuse kolmnurgaks vist kutsutakse seda – naine, mees ja perekonnasõber, kes on ka naise armuke. Ka näidendi teemad, truudus ja truudusemurdmine, teiste ja iseenda petmine lähisuhetes, peaksid paljusid puudutama ning kaasa tundma ja mõtlema panema.

Mis teeb selle nii tavalise loo eriliseks, on see, et teatris mängitakse seda tagurpidi – lõpust alguse poole. Nii et vaataja ei pea mõtlema selle peale, mis edasi juhtub, vaid saab vaadata, miks see juhtus, mida ta juba teab.

Aga näitlejatele on see muidugi paras pähkel – mängida suhete arengut tagurpidi, tüdimusest armumiseni ja kibedast teadmisest süütu teadmatuseni.

On kuulda olnud, et see ei ole ka päris tavaline lavastus, vaid ka osa koolitusest.
Kavatseme psühholoogiaprofessor Mare Porkiga seda lavastust sügisest alates tõesti kasutada ühes paarisuhteid ja truudust käsitlevas koolituses. Kui koolitusel osalejatel lugu vaadatud, siis harutame üheskoos – näitlejad, juhendajad ja osalejad – selle uuesti teemade kaupa üksipulgi lahti, mis ja miks siis ikkagi juhtus. Aga veel tähtsam – proovime mõelda, mida saab ja peab päris elus teisiti tegema, et neid täbaraid olukordi ja lõkse vältida, millega tegelased “Petmises” maadlevad.

Aga laiemalt võttes on teater minu meelest alati koolitus. Ei hakka varjama, et mul on teatri tegemise juures veel teinegi hasart peale tõsiste teemade lähedaseks tegemise. Ja see teine unistus on, et kui tegelaste sõnu ja tegusid juba tõsiselt võetakse, siis võiksid inimesed sellest ka midagi õppida.

Teatritegemine on päris raske töö ja sellel on mõte siis, kui selle abil keegi paremaks saab või saada püüab. Hoolega tuleb neid sõnu valida, mis laval ellu ärkavad ja pärast inimeste peas ja südames edasi elavad. Selles mõttes võtavad teatritegijad moraalse vastutuse. Truuduse- ja petmiseteemad on kindlasti need, kus seda vastutust peab tundma.

Pinteri näidend tundub teemade põhjal üks tõsine ja tundeline lugu, miks just selline näitlejate valik? Paljud tunnevad näitetrupi liikmeid TV vahendusel just koomilise žanri meistritena.
No Pinter poleks ju tema ise, kui ta sellele loole ei lisaks talle omast kummalist koomikavarjundit. Nagu hea näidend ikka, on ka “Petmisel” mitu tasandit, mille vahel vaataja võib liikuda. Nii et mõnikord jätame vaataja enda otsustada, kas tegemist on teravmeelse komöödia või tõsimeelse draamaga. Seega on tõsi-koomiline kõrvalpilk igati kohane. Aga eelkõige on nende kolme osatäitja näol tegemist universaal-sete näitlejatega, kes panevad end tõsiselt võtma nii südant valutades kui ka nalja tehes.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 96 korda, sh täna 1)