Bruno Pao: Ikaldus (2)

Ikaldus tähendab otsesõnu külvatud ja kasvanud viljasaagi hävimist. See toimub loodusjõudude mõjul või inimtegevuse nurjumise tagajärjel. Seemet külvates ei saa me iial kinnitada, et küll asjad loksuvad ise paika. Külv peab võrsuma, tihenema ja kasule nihkuma. Nihkuma ongi see õige sõna, mis peaks asendama halvakõlalist ja ebamäärast “loksumist”.

 Ka suured teod nihutavad raskeid asju paigast tollhaaval. Need, kes seda ei usu, väljendavad oma puudulikku haridust ja elu pealiskaudset mõistmist. Mõnikordki näeme ja kuuleme inimeste avalikul esinemisel nõutust. Neid piinlikke hetki täidetakse näiteks selliselt: “… mnn, küll ta loksub kohale, sest et, mnn… et … et…” Jne.

Tuleme tagasi põllu juurde. Tahan rõhutada, et pärinen veel ajast, mil enamik eestlasi elas looduse rüpes ja lapsi õpetati maast madalast tundma looduse imelist ringkäiku, oma kodu ja selle ümbrust. Sellest ajast, kus arenevat aju koormati sammhaaval eluliste nähtuste ja oskustega sidemes sinu endaga.

Saime selgeks, mis on puhas vesi, mis on muld ja taimed ning mida tähendab päikese heldus niiskel kevadhommikul. Interneti võrguhäirete või kahjustuste asemel kogesime pikaajalise põua või kestvate vihmasadude tagajärge – oodatud saagi ikaldumist. Tol ajal suhtuti elu probleemidesse talupoja mõistusega, mida minu vanemas eas kohtab järjest harvem. Majanduse ikaldumise ajal oleme kriisis ja tavalise ehmatuse korral oleme šokis.

Tunnen ühte Saaremaa põllumeest, kes keskealisena on ennast rahuliku toimetamisega ja pereväärtuste eest seisjana nihutanud paljudele eeskujuks. Paarikümne hektari suurusel maatükil kasvava talinisu ikaldumisel külmumata maale sadanud paksu lume pikaajalise toime tõttu ütles ta lihtsalt: “Selle põllu kündsin üles ja külvasin uuesti suvivilja peale.”

Muidugi, mulle tuleb meelde see, kuidas talumehed ütlesid, et kui ühtmoodi ei saa, siis teistmoodi saab ikka. Üheülbaline haridus tänapäeval teistmoodi toimimist aga ei õpeta. Väljapääsu otsiva inimese mõistus jookseb kinni, sest ajus peituvad teadmised pole looduspäraselt kattuvad ega sidestatud.

Üldhariduses taob ja järjestab iga õpetaja oma rauda, oma elu osaks saanud spetsiifiliste nõudmiste täitmist ja usku, et vinti viimaseni keerates on asjad paigas. Kes aga sillutab nende tippude vahelised kuristikud? Arenev inimene peab kujunema tervikuks nagu põld, kus voogavad mitmed viljad.

Tarkuse külvamine maksimaalse tihedusega ei ole looduslik. Liiga tihedalt külvatud vili lamandub ja lämbub. Inimese aju on siiani kõige mõistatuslikum nähtus maailmas. See pole ainult tihedakoeline kurdudega mass kolju all, kuhu me kallame valimatult nii head kui kurja, tarvilikku kui ka rämpsu. Seal on pühalikku ruumi teadmiste kogumiseks ja neuronite vahelisteks plahvatusteks ehk vaimuvälgatusteks ja ruumi piduritele, mida tuleb vajalikul hetkel vajutada. Sinna kogunenud rämpsu ajab ükskord tasa alles tavaline labidas.

Maailm on uuenev lagunedes ja taastekkides. Võib arvata, et ükskord need Maale rajatud presstihedad linnad, kuhu on meelitatud inimesed küladest ja põldudelt, plahvatavad lõpmatutes avarustes kujunenud seaduste alusel nagu ülitihestunud täheaines, mis tolmuks muutudes taas pikkamööda uueks sünnib.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 50 korda, sh täna 1)