Priit Pruul: Superstaarisaade – Teele lahkus õiges peatuses (7)

Aus ülestunnistus – mulle meeldib jälgida teles etenduvaid talendisõusid. Ok, möönan, et kui eelmisel telehooajal debüteerinud “Eesti talent” jättis mind ehk veidi ükskõikseks, siis käesoleval aastal veel mõned nädalad eetris jooksev “Eesti otsib superstaari” võiks minu teetass olla küll.

Ilmselt just Eesti super-staarisaate neljas hooaeg suutis varasemast rohkem elevust pakkuda ka paljudele saarlastele. Seekord oli selleks ka Teele Viira osalemise näol täiesti tõsiseltvõetav põhjus. Täpselt sel samal põhjusel võib praegu üpris tihedalt kohata ka kommentaare, mis ähvardavad talendisaate saarlastest vaatajatest sootuks ilma jätta.

Ma arvan samas, et see oli siiski ilmselt parim, mis Teelega juhtuda sai – loomulikult on tore olla magus ja veenev staarike, kes meelitab telefonitoru haarama massiliselt lapsi ja varateismelisi. Loomulikult on see koht, kus kasvatada oma fännibaasi, mis iga artisti jaoks kuldaväärt on. Loomulikult on staarisaate võitmine igale alustavale staarihakatisele tõhus hüppelaud, rääkimata sellest, et ka auhinnaraha kulub marjaks ära.

Hüpe basseini servalt

Teisalt, vaadates selle medali teist külge, tuleb tõdeda, et esiteks – Teele Viira pole kindlasti alles oma lauljakarjääri alustav staarihakatis, erinevalt saatesse jäänud lauljatest, ning olgem ausad, eelmiste aastate superstaarisaate võit on olnud sama hea hüppelaud kui vettehüpetevõistlustel sooritada oma hüpe basseini servalt.

Selle saate suurim pluss on kahtlemata laiapõhjaline meediakajastus ja põhimõtteliselt mitu kuud vältav tasuta reklaam üleriigilises telekanalis. Peab vaid omama piisavalt annet ja karismaatilisust, et saates võimalikult kaua püsida, ja piisavalt õnne, et sellelt rongilt õigel ajal maha astuda.

Vähemasti Eesti saate puhul. Sest ükskõik millise nurga alt ka tõele näkku ei vaataks, siis kõik superstaarisaate varasemad võitjad võivad küll esmalt rinna kummi lüüa, sellel rusikatega põristada ja tunda end uhkete paabulindudena, ometi näitavad faktid selgelt, et heal juhul võib neid võrrelda kohitsetud kukkedega, kes on pärast saate võitmist olnud sunnitud tegema kas täiesti mittemidagiütlevaid albumeid või pidanud üldse ootama, et keegi nende debüütalbumi valmis teha võtaks, nagu juhtus Jana Kasega.

Asi pole selles, et Eestis poleks materjali tõeliste super-staaride sünniks, ka käesoleva hooaja saates on täitsa asiseid lauljaid. Pigem on probleem meie produtsentide ja teiste kulisside taga sagivate asjapulkade suutmatuses neid talente müüa, selle oskuse puudumine on aga tihtipeale tingitud aukartusest ja võimetusest suuremalt mõelda.

Kui me vaatame sarnaseid saateformaate näiteks USA-s või Suurbritannias, siis sealsed saated toodavad rahvusvahelisi superstaare, meil on aga päris tootmise algusest peale räägitud sama vana juttu, et “ah, mis nüüd meie, et see on rohkem selline oma kodusele turule mõeldud saade ja et me ikkagi otsime sellist, teate, sellist kodumaist toredat lauljat” – ühesõnaga, kõik lauljad, kelle igatsus on olla järgmine Tanel Padar või Koit Toome või tont teab kes, tulge kohale.

Aga noh, üks asi on tõesti, kui kohalikel lauljatel ambitsioonid siit riigipiiridest välja saada puuduvad, hoopis nutusem on see, et meie produtsendid on tihtipeale laisad ja mugavad ning tundub, et pigem teeksid nad vist hea meelega elu lõpuni reklaamikõlle, kui et upitaksid mõne koduse talendi tippu ja ka ise selle pealt teeniksid. Niisiis ongi meie staarisaate võitjad justkui puuris, olgugi et see tundub kuldne. Ja kõige selle juures otsib Eesti endiselt “superstaari”.

Teelele kõrget lendu!

Tegelikult ma loodan, et ehk ükskord võtavad eelkõige eesti produtsendid ja mänedžerid jalad kõhu alt välja ja kulutavad suurte plaaditootjate uksi senikaua, kuni mõni tõeliselt hea, andekas noor eesti laulja saab korraliku diili, need lauljad on olemas. Aga samapalju kui meil on puudu klassikalise muusika impressaariotest, ning klassikat ja selle eksporti Eestis riigi tasandil ometi toetatakse, pole mingit toetust popmuusika ekspordile. Inimesi, keda eksportida, justkui oleks, inimesi, kes sellega aktiivselt tegeleks, pole näha.

Nii et kui nüüd kogu superstaari otsimise sõud veidi eemalt vaadata, siis võib ehk kergendatult hingates loota, et kui Teele Viirast peakski saama järjekordne igav ja suurt mittemidagiütlev Birgit Õigemeel või Ott Lepland, siis ei saa selles vähemasti superstaarisaadet süüdistada. Tahaks siiralt uskuda, et Teele lendab kõrgemalt ja kaugemale, kui kunstlikult esile kutsutud talendi-reality.

Priit Pruul
blogija
lifeinhalftones.wordpress.com

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 156 korda, sh täna 1)