Ajakirjanik arvab: Saaremaa pole eikellegi maa (1)

Mätas on juba kuivamas ja grilliufodest leviv süütevedeliku- ja söeluhvt annab teada, et grillihooaeg on alanud. Veel veidi ja suvi käes. Puhkuste aeg. Saaremaa ja Muhu saavad jälle kümnete tuhandete külaliste võrra rikkamaks.

Meenub paari aasta tagune jutuajamine ühe politseinikuga, kes ohates tõdes, et aina rohkem suureneb külaliste osakaal, kelle rinda täidab suur rõõm ja vabadusetunne kohe, kui nad on Kuivastus parvlaevalt maha saanud, ning arvamine, et nüüd on nad kohas, kus seadused enam ei kehti. Tehakse seda, mida hing ihaldab.

Mäletan, kuidas olen istunud suvistel tipptundidel Virtsus praamisabas kojupääsemist oodates. Minu ees olid sajad inimesed, kes tahtsid Saaremaale sõita. Pidutsema ja puhkama. Mina tahtsin koju. Võib ju alati küsida, et miks broneeringut pole. Aga kui käid Tallinnas vaid igapäevaste toimetuste pärast ega tea täpselt, mis kell laevale jõuad, siis pole ka broneeringust kasu. Neil hetkil olen mõelnud, et kuradi hea oleks, kui Saare maakonna elanikel oleks eelisjärjekord.

Või võtkem stiilinäitena “teen, mis tahan” kas või seesama viimasel ajal meediast läbikäinud teema, kuidas lohesurfarid Sõrve säärel oma hobi harrastavad, sõites autoga lausa Säärele ajal, mil on lindude pesitsemisaeg. Olgugi et ka keskkonnaametnikud on palunud seda mitte teha. Kuuldavasti on pärast keskkonnaameti märkust seal käinud vaid mandriinimesed. Aga kogu jama tuleb ikka saarlaste pihta.

Neid näiteid on veel ja veel. Nüüd kargavad mulle turja oponendid, kes ütlevad, et mandrimehed toovad saartele ju raha. Aga kas raha tõesti ei haise, küsin ma vastu. Et kannatame raha nimel kõik ära?

Ma ei tea, paljud mandriinimesed seda arvamust loevad, kuid mul oleks üks palve: ärge unustage ennast, kui meile satute! Kindlasti ei ole kõik külalised sellised. On ka toredaid ja vastutustundlikke. Ehk on neid isegi rohkem, kuid halb hakkab paraku alati enam silma.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 16 korda, sh täna 1)