10. mai Saarte Hääl avaldas Kuressaare linnavolikogu liikme Toomas Takkise sõnavõtu linnavolikogu istungil. Hea meel on väljaöeldud mõtete üle, mis on tänases hetkes rohkem kui aktuaalsed. Mul on tunne, et väidet “raha ja inimesi on vähem” ja kõike sellega seonduvat ei ole varem keegi julgenud jõuliselt lahata. Kuna avaldatus leidub kriitikat ka linnaarhitekti ettepanekute kohta, püüan üht-teist lisada oma mätta otsast, kuid läbi haridus- ja kultuurivaldkonna prisma.
On selge, et arengukava vorm, nagu on Kuressaarel täna, ei anna mingit tervikpilti, mida ja millal kavandatakse. Olematute omavahendite valguses, kus olukorra parandamiseks haaratakse igast tekkivast võimalusest kuhugi rahastustaotlus esitada, on see isegi välja vabandatav, jättes arengukava näol võimalikult palju vangerdusruumi.
Tulemusele volinik Toomas Takkis viitabki – tervikpildist välja kistult on kõik otsused “väga viis”, kuid suurt pilti vaadates tekivad teatavad kahtlused. Tegelik lõppeesmärk ju ei muutu – kõik lasteaiad, koolid ning huvihariduse ja spordiga seotud vajalikud hooned ja rajatised tuleb korrastada ja neid tuleb suuta ka korras hoida. Kuid on ka üks teine eesmärk – iga üksiku otsusega mõjutame me linna kui terviku funktsioneerimist.
Asjaolu, et raha ja inimesi on vähem, ei tähenda, et peamegi vaikselt otsad kokku tõmbama. Vastupidi, iga päevaga peame suutma pakkuda vähema eest rohkem, tõstma kvaliteeti ja tekitama huvi neis, kes võiksid Kures-saarde tagasi tulla.
Toomas Takkis kahtleb tänaseni staadioni asukohavaliku osas tehtud otsuses, nähes linnaarhitekti tollases visioonis ikka veel ainult sõõrikuid. Siitkohalt on hea jätkata.
Linnaarhitekt peab hoomama tervikut. Olgu siinkohal öeldud, et linnavalitsuse ja -volikogu silmis olen ma lihtne ekspert, kelle nõu vajadusel kuulatakse. Otsuste tegemine käib kõrge kaarega ülevalt poolt. Kuna olen käinud Kuressaare kunstikoolis ja muusikakoolis, lõpetanud kunstiakadeemia, kuid ei ole kunagi olnud eriline spordipoiss, laseb see eeldada, et tunnen end koduselt pigem loomevaldkonna küsimustes.
Staadioni asukohavaliku osas pidasin aga nõu spordimeestega. Kuulasin neid, kes soovisid staadionit uues kohas, kui ka neid, kes eelistasid olemasolevat. Eraldi küsimus on, kui suur roll üldse oli tookord linnaarhitekti visioonil ja kui suure töö tegi otsuse langetamisel volikogus tegelikult üldine majanduslangus.
Jätkusuutlikkus on ka linnaplaneerimise üks olulisemaid aluseid. Hetketi võetud täiendavad kohustused ei pruugi tähendada automaatselt suurenevaid haldus- ja personalikulusid tulevikus. Iga otsus viia mõni linna kureeritav avalik teenus või funktsioon paremasse kohta ei pea hiljem tähendama “Eesti-matuselikult” tühja linnavara, millesse aegade jooksul tehtud investeeringud võiks korstnasse kirjutada.
Avalikele funktsioonidele parema asukoha leidmine ei ole liigne luksus. Kasutust varast on hiljem võimalik loobuda. Nii loomemaja ideed kui ka kolledži asukohavalikut iseloomustaks hästi väljend “üks kompleks, üks haldamine”. Funktsioonide koondamine tähendaks ka vähenevat personalikulu.
Linna arengut võimendatult kirjeldades võib väita, et elu on keskusest välja voolamas. See suundumus on toimunud juba kümmekond aastat. Et aga asemele ei tuleks vaid kohvikud ja kõrtsid, peaks linn aktiivselt sekkuma. Ainuüksi eraarendajate initsiatiivile lootmine ei ole Kuressaare suuruses väikelinnas õige.
Tõhusam olematute vahendite pigistamisest infrastruktuuri ja restaureerimistoetustesse on linnaruumiga manipuleerimine. Pean silmas selliste tegevuste toomist piirkonda, mis suudaksid genereerida kvaliteeti ja sütitaksid naabrust uuele elule. Avaliku sektori kureeritavaid valdkondi ja funktsioone ei ole palju, seega on piiratud võimalused n-ö oma tööriistu kasutades linna arengule õigel hetkel vahele segada.
Kuressaare kolledži kolimine endisesse piirivalve majja on hea näide n-ö win-win-olukorrast. Esindushoone peatänaval kujundab kolledžile kahtlemata kõrgkoolile kohase imidži, suur krunt võimaldab rajada koolile vajaliku väikelaevade katsebasseinihoone ja parandada kooli valulist parkimisprobleemi. Linna jaoks on kolledži kolimisega piirivalvemajja välditud ühe järjekordselt tühjaks jääva maja probleem peatänaval. Sarnane võiks olla praeguse politseimaja saatus Lossi tänaval. Endine Lööne mõisa koda on väärikas vana maja kesklinnas, mida ähvardab praeguse funktsiooni kadumisel tühjaks jäämine.
Kui rääkida aga asukohapotentsiaalist, siis on eeldused hoonete rekonstrueerimiseks avaliku funktsiooni jaoks olemas. See kvartal linnas omab vihjeid loomemajandusvaldkonnale. Sadhu kohvik oma muusikaüritustega Anne kunstikooli galeriipinnal, kohvikud, restoranid ja Vinoteek, südalinn ja lossipargi lähedus. Loomemaja olemust ühe lausega kokku võtta ei saa. Piltlikult võiks see olla maja täis võimalusi, rendiruume ja tehnikat, väikevahendeid ja know-how’d, milleta on raske alustada ükskõik millist loomevaldkonda puudutavat ettevõtmist.
Kusagile loomemaja pinnale sobituksid ka Kuressaare kunstikool ja Kuressaare noorte huvikeskuse ringiruumid. Sellise keskuse rajamine lõhuks müüte ja tõestaks, et teha rohkem väiksemate vahenditega ei ole võimatu. Üks kompleks, üks haldamine ja ruumide ristkasutus – Kuressaare loome- ja huvikeskus.
Eelkirjeldatus ei ole midagi revolutsioonilist. Ligi 10 aasta eest ehitati südalinna Kuressaare kultuurikeskus, mis on end oma asukohas multifunktsionaalset avalikku funktsiooni täites igati õigustanud. Endist kultuurimaja- ja kinohoonet laiendati, koondades ühte majja südalinnas seni üle linna laiali paiknenud asutused.
Kümnendiga on sellest kompleksist saanud südalinna lahutamatu osa. Võib kahtluseta väita, et hoones pakutav avalik teenus on kvaliteetsem, kui oli enne, raamatukogud on võitnud külastatavuses ja südalinn avaliku ruumi lisandumises.
Raha ja inimesi on vähem. Seega neid, kes siin on, tuleb hoida, neid, kes võiksid tulla, siia meelitada. Haridus- ja kultuurivaldkond on osa tervikpildist. Tervikpilt on linn.
Kultuurikeskuse rajamisel 2002. aastal müüdi endine keskraamatukogu hoone, mis täna võiks sobida suurepäraselt huvikeskuse vajadustega. Vettpidavat visiooni kümne aastaga tekkinud ei ole, sest vajadused ja eelkõige võimalused on pidevas muutuses.
Usun, et teatav mänguruum peab olema, olema peab aga ka elav arutelu ja eelkõige head tervikust lähtuvad põhjendused.
Hannes Koppel
linnaarhitekt
Loading ...
Suurte asjade kõrval on linnas unustatud väikesed, aga igapäevaselt meie ja meie külaliste silma riivavad asjad – lagunevad, värvimata piirdeaiad kesklinnas, koristamata krundid, lagunevad vundamendid, rippvuvad krohvi latakad seintel. Usun, et paljud sellised asjad on võimalik korrastada ka ilma suurte rahadeta ja peaks piisama kui linnavalitsuse vastavad ametnikud seda nende majade ja kruntide omanikelt rangelt nõuaksid. Kõike seda saab korraldad, ainult vastavad ametnikud ja omanikud peavad hakkama NÄGEMA asju mida on vaja korrastada.
Miks ei korrastata elektroonika tehase aeda Pihtla teel, see on õudne.
Arusaadavalt otsustatakse asju palju kõrgemal, kui linaarhitekti ametikoht, mis sisult on ainult nõuandva õigusega.
Tegelikult on iga asja otsustamiseks alati vaja kahte “oinast” – kui asi õnnestub, siis juhtoinast ja kui asi ebaõnnestub, siis patuoinast. “Kes on kes”, seada otsustab ikkagi juhtoinas koos mainekujundajate/suhtekorraldajate/tõeväänajatega.
Näiteks see kirjutises kesksel kohal olev tulevane “endine piirivalvemaja”.
Esmalt saime PPA pressiesindaja suu läbi teada, et Kuressaare kordon kolis Roomassaarest ka sinna “endisesse piirivalvemajja” ja see ei mõjuta piirivalve “lahingvalmidust”.
Siis aga saime piirivalvuritelt teada, et piirivalvurid soovivad muuta parkimiskorraldust “endise piirivalvemaja” ees, kuna nüüd toimuvad kõik väljasõidud “endisest piirivalvemajast” ja parkivad/peatuvad sõidukid takistavad operatiivsõidukite väljasõitu “endise piirivalvemaja” hoovist.
Siis aga saame teada hoopis vastupidist – parkimiskeelu märgi kõrvaldamisest Tallinna tn 19 maja eest, millega lubatakse edaspidi parkimine Tallinna tn lõigul Rootsi tänava nurk kuni Grand Rose’i spaa peauks.
Ja siis saame teada,et kiirusepiirangu ala Kuressares veelgi laieneb ja senine piirivalvemaja ees olev märk tõstetakse bussijaamale lähemale.
Tore, kui nähakse nähakse asju tervikpildina ja tehakse tulevikuplaane igas mõttes laiemalt vaadates AGA:
Kogu see jutt plaanidest tulevase “endise piirivalvemajaga” on kena küll aga tuleb kuidagi tuttav ette – sarnased lennukad plaanid olid ka Kuressaare Põhikooli sulgemise puhul (koguni põhjenduseks), mis sellest asjast aga saanud on, ehk teisisõnu “mida nüüd on otsustatud”?
Tulevase “endise piirivalvemajaga” on Kuressaare Linnal olnud ka varem lennukaid plaane – Kuressaare linnavolikogu kunagises kolitsioonileppes oli koguni eraldi punk “Kasemaa porgandi” teisaldamiseks kesklinnast aga kui Kasemaa astus Reformierakonda ja sai Saare Maavanemaks, siis sai “patuoinast” “juhtoinas” ja piirivalve sidemasti teisaldamise “punkt” saigi “punkti”.
Jah, “Raha ja inimeste vähesus ei tähenda, et peame otsi kokku tõmbama” aga kes seda otsustab? Otsuste tegemine käib kõrge kaarega ülevalt poolt.
Incapil on kena uus maja ja (olid) ilusad roosipeenrad…kuid tänasel päeval toimub seal kahjuks äge võitlus rooside-nõgeste-piimohakate jm.sarnaste vahel!
Kurb…kus ometi on nende ülemuste ja haljastajate silmad???