Möödunud neljapäeval saadeti viimsele teekonnale kurjategija käe läbi langenud kaitsepolitseinik Tarmo Laul. Samal politseioperatsioonil sai haavata veel kaks politseinikku. Eesti politsei juht leiab, et politseinikele tuleb anda lisaõigusi. Mina arvan, et probleem on pigem oskuses olemasolevaid õigusi kasutada.
Politseitöö argipäeva alustaladeks peavad saama loov mõtlemine ja kiire reageerimine ning seda olemasolevate seaduste raames, hõlmates süsteemi igat tasandit – juhtkonnast reapolitseinikuni.
Avalikkuses on ikka ja jälle spekuleeritud vajadusega seadusi muuta, s.t laiendada politseinike õigusi. Aastaid korrakaitsesüsteemis erinevatel tasanditel töötanuna leian, et politseile õiguste juurde andmine ei ole hetkel esmatähtis. Seadused on süsteemi toimimiseks piisavad.
Probleem on eelkõige seaduste rakendamises. Pigem on küsimus selles, kas kõigi tasandite korrakaitsjad suudavad tänases seaduste raamistikus mõelda loovalt, leides operatiivseid lahendusi erinevatele olukordadele.
On selge, et iga juhtum eeldab erinevat lähenemist ja kõikidele situatsioonidele ei ole võimalik kabinetis reageerimisjuhiseid ette kirjutada. Ilmselgelt pööratakse täna liiga vähe tähelepanu korrakaitsjate suhtumise ja reageerimisoskuse kujundamisele. See protsess peab alguse saama juba kadettide valikul politseikooli. Õppeprogramm peab olema orienteeritud ka lahenduste leidmisele, mitte ainult seaduste või reeglite pähetuupimisele.
Näitena võib tuua meie kodusaare. Saaremaa on üldiselt üks turvaline paik, kus n-ö raskeid erijuhtumeid toimub õnneks harva. See tekitab aga politseitöös rutiini, mille tagajärjeks on risk ohusituatsioonis ebaadekvaatselt reageerida.
Politseiniku igapäevavarustuse hulka kuulub relv. Olukorras, kus politseinik puutub relvaga kokku vaid seda vööle kinnitades ja sealt ära võttes, ei ole enesekaitsevahendist suurt abi. Ilmselgelt peab korrakaitsja igapäevaselt läbi kordama relvaga kaasnevad ohutusnõuded ja olema pideva praktilise harjutamise kaudu psühholoogiliselt valmis relva kasutama. Rutiin hävitab valvsuse, mille tulemuseks on ebapiisav oskus ja võime kriisisituatsioonis mõelda ning olukorrale vastavalt reageerida, sh vajadusel ka relva kasutada.
Oskus situatsiooni eluohtlikkust reaalselt hinnata ja psühholoogiline valmisolek ei tule iseenesest, see saab olla vaid teadlikult ja pidevalt kujundatud protsessi tulemus. Relva kasutamine on viimane äärmus, aga kui seda tuleb teha elude säästmise nimel, siis EI TOHI SEE OLLA JUHUSLIK OTSUS!
Oluline osa on koolitusel
Aastaid tagasi algatasime koos välisekspertidega oskustepõhise õppe ehk kompetentsidele rajatud õppeprogrammi. Raske oli uut lähenemist selgitada osale politseijuhtidest, eriti aga politseikooli õpetajatele. Tunduvalt lihtsam on lugeda aastaid kasutatud materjale, kui õpetada noortele politseinikele erinevates olukordades loovat reageerimist. Selline lähenemine nõuab ju loovust ka politseijuhtidelt ja õppejõududelt endilt!
Minu teadmist mööda on tollal käivitatud oskustepõhisest õppest järele jäänud väga vähe. Pean eluliselt vajalikuks, et politseinike koolitus, kus õpetatakse eluohtlikke olukordi adekvaatselt hindama ja vastavalt sellele reageerima, on hädavajalik kiiremas korras taastada.
Sama oluline kui koolitus on politseinike motiveerimine. Töötasu on see, millega riik näitab oma suhtumist turvalisuse tagajatesse.Majanduslanguse ajal kärbitud palkade taastamine oleks märk lugupidamisest nende vastu, kes on meie turvalisuse nimel valmis riskima oma eluga. Kui me täna räägime politseinike ja päästjate palgatõusu vajalikkusest, siis ei nõuta ju ulmet, vaid kõigest hinnatõusu kompenseerimist.
Ohutut elukeskkonda vajab igaüks meist ja see ei saa olla koonerdamise koht. Igal valitsusel on selgelt oma prioriteedid, aga korrakaitse peab kõigil olema esimeste seas. Ainult nii on võimalik tagada inimestele ootuspärane turvalisus, samas säästes korrakaitsjaid.
Lõpuks taandub kõik ühiskonna hoiakutele. Kurjategijad peavad teadma, et tõstes kätt vormikandja vastu, lähevad nad Eesti riigi vastu. Karistuste määramisel peab kogu õigussüsteem sellest lähtuma.
Loading ...
Eks suhtumise politseisse kujundavad ikka ametnikud suures osas ise. Kui ei osata rahvaga suhelda ei taha neid ka keegi aidata ja suhtumine ametnikesse muutub negatiivseks. Sellisel juhul jätab inimesi ka külmaks, kui suur on nende palk ja kas keegi kuskil surma sai. Praegusel ajal on tegemist üldjuhul vaid trahvide kirjutamisega, aga mitte inimeste aitamisega. Kuidagi kahvatud on tulemused nendes juhtumites, kus inimesed ootavad tõsiselt õigluse jalule seadmist. Viimane ei ole muidugi ainult politseinike probleem.
Millest sa räägid?Loe artikkel ka läbi, enne kui arvama hakkad.
Nõustun sinuga igati. Ma ei tea kuidas mujal, aga meil Lossi 7 käib uurimine krimkade poolt vaid nii, et sa kindlalt süüdi oleksid. Ja siis ei jää kohtul muud üla, kui sind süüdi mõista. Ja siis on tõesti nii, et täitsa savi kui mõni kabelisse läheb või kui palju nad palka saavad. Kui ma ehitan katuse ja see hakkab vett läbi laskma, siis saan töö juurest raudselt kinga, aga kui kohtunik või politsenik on teinud oma tööd nii, et seda tuleb ümber teha või siis otsust muuta – elavad nemad rahulikult edasi. ÕIGLUS, kus sa oled???
Visa on kaduma politseist nõukaaegse miilitsa suhtumine. On küll pidevalt kaadrit vahetatud, “ridasid puhastatud”, kuid kui ikka õpetajad on endised miilitsed, on suhtumine inimestesse pea endine. Tükk aega juurdlesin, miks turvavöö lahtijätmise eest peale parklast väljumist lajatati seaduse kogu rangusega. Oli see mure mu elu pärast? Ei, see oli oma üleoleku demonstreerimine ja läbi võimu enda maksmapanemise tahe. Oli näha, kuidas ametnik nautis oma positsiooni.
tegudes teiega
Jutt jumala õige. Ikka haritus ja sealt edasi suhtumine.
Üks vana miilits õpetab siin, kuidas, kuidas politsi peab töötama. Terma jutu järgi on kõiges süüdi praegune EV valitsus. Aga mida sm. tegi ise EV politseiametnikuna olukorra parandamiseks? – Tegi sedavõrd vähe, et tuli minema lüüa. – Kui oled minema löödud, siis ära kriiksu!
Ja enne ühiskonnas korra loomist loo kord omas kodus, muidu põleb kõik maha!
Sellest loost aga jääb mulje, et mees lausa rõõmustab noore kaitsepolitseiniku surmas puhul, sest see annab võimaluse praeguse valitsuse kirumiseks. Kommunist jääb kommunistiks.
Peace, man!
Sellise jutu peale ma ütlen,et sa Kalle Laanet oled vedel vend kes allub kurjategijate ideoloogiale.Häbi sinusuguse pärast!!!
Kurjategijad on alamliigi inimloomad,kuid paraku nood on üliegoistlikud ja nood on haaranud võimu Eesti politsei üle ja juhivad Eesti Politseid…
Kas Kalle polnud mitte segatud ühe Valjala tüdruku hukkumise loosse? Või eksin ma.