Nädalavahetuse koeratapmise juhtum Pihtlas tekitab tõesti õudu ja õõvastust. Üsna selgelt on säärane käitumine normaalse ja mõistusega inimese jaoks vastuvõtmatu. Mis ometi toimub inimese peas, kes valib oma sihtmärgiks kaitsetu looma? Eriti murelikuks teeb asjaolu, et see pole viimasel ajal ainuke taoline juhtum Saaremaal. On’s tõesti maniakid liikvele pääsenud?
Lihtsalt ei leia sõnu. Inimeste julmus, rumalus, negatiivsus, kitsarinnalisus võtavad vahel sellised mõõtmed, et seda ei ole võimalikki mõista.
Koer on inimeste jaoks rohkem kui loom. Koer on sõber, pereliige. Enamjaolt on üks perekoer palju-palju kordi ustavam kui mõni inimene.
Kuigi Eestis ei ole relvaloa saamine niisama lihtne ja selle saamiseks on psühhiaatri juures käimine kohustuslik, tundub viimaste sündmuste valguses, et relv võib väga kergesti sattuda pehmelt öeldes ebanormaalse inimese kätte.
Loading ...
ma olen kirglik jahimees.see tähendabki – tapmist nautiv maniakk.
Tapakirg, oma üleoleku maksmapanek, elu ja surma üle otsustamine on see, miks väljast normaalne inimene hakkab jahimeheks. Inimese ajusse ei näe keegi ja niikaua, kuni jahindus on hobi, jäämegi lugema õõvastavaid kirjeldusi jahimeeste käitumistest.
Hirmuäratavalt suur ja tige koer oli ju keda enesekaitseks lasta!!! Tundub, et julmur pidas ennast pisitillukeseks! Eks ta seda on ka, nii mõneski mõttes!
Tapja leiab karistuse oma relva läbi nagu eeposes Kalevipoeg.
Kui lemmikloomapidaja ei saa ma sellisest käitumisest absoluutselt aru – spaniel oli metsas üksi ja mis siis, seni kuni loom ei ole kellegile halba teinud, ei ole õigust talt ka elu võtta!
Kui loomapidaja, laseksin ma isiklikult maha selle hundikoera ja väikese nähvitsa, kes päise päeva ajal lambaid minu karjamaal murdmas käivad! Kus on nende peremehed? Minu maa, minu loomad, keda ravitud, hooldatud ja siis tuleb naabritalu loom ja murrab minu loomad maha!
Alati on nii, et igal asjal on 2 otsa ning oleneb sellest, kummas otsas sina ise parasjagu oled. Aga see on kindel, kõike mida teed teistele, saad kunagi tagasi.