Kuuekümne kolmas kiri: külades külaline

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
ajakirjas Eesti Naine vean rubriiki “Täringumäng”, kus veeretan Eesti kaardil täringut ja lähen lugu tegema sinna, kus täring pidama jääb. Võõras külas külaliseks olles mõtlen ikka: kas mina elaksin siin? Mõnes külas on allaandmismeeleolu – kolhoosiajal ehitatud hiiglaslikud laudad on tühjad, niisama mornilt vaatavad majad oma tühjade akende klaasistunud pilgul.

Pole loomi, pole inimesi. Pole tööd. Kui vallakeskus pole teab mis kaugel, jäävad noored siiski katsetama – vähemalt elamiskulude poolest kaalub kodukülla jäämine suurema asula üle. Kuid kui tööle peab igal hommikul sõitma 40–50 kilomeetri kaugusele?

Mõnes teises külas on näha, et kohapeal tuksub elu. Külaplats on oma jõududega korda tehtud – kiik püsti ja palliplats kasutusel. Majasid vuntsitakse üles, teeääred puhastatakse võsast… Kena! “Suvel on meil siin tõesti palju lapsi,” noogutatakse mu küsimuse peale. Suvel küll, aga talvel? “Talvel on vähem, aga mitu noort peret on meie külla kolinud,” kuulen.

Kuidas on see võimalik? Kas ei kardeta, et ei tulda ots-otsaga kokku? Õnneks on järjest rohkematel ametikohtadel võimalik teha kaugtööd: kui sul on arvuti laual ja internetiühendus olemas, siis ela, kus tahad. Eks aeg-ajalt tule ikka koosolekutel ja kohtumistel käia, kuid mitte iga päev 9–17.
Kui mõeldakse laste kasvatamisele, tundub paljudele peredele, et maal on turvalisem. Maalapsed tunnevad linde ja loomi, teavad taimi. Arvuti tundub muidugi väga ahvatlev, aga õue on neid lapsi ilmselt lihtsam meelitada kui nende linnas elavaid eakaaslasi, sest õues on töid, mis vajavad tegemist.

Anonüümsust on väikeses kohas elades tõesti vähem – ja kindlasti käib see kohati ka närvidele, sest arvestades külajutte tundub, et naabrid on su tegemistega rohkem kursis kui sa ise. Kuid mündil on ka teine pool.

Nii juhtus, et käisin talgupäeval Muhus, Külasema küla teeääri korrastamas. Ei saa öelda, et ma ühtegi neist inimestest oleks varem näinud, kuigi paarist olin kuulnud – tahtsin lihtsalt “Teeme ära” üritusest osa saada ja kuna minu isapoolse suguvõsa külas Linnusel midagi ei korraldatud, polnud Külasema küllagi kauge sõita. Ilm oli kena ja ärategijaid palju, nii et kontvõõrana ma end ei tundnud. Kindlasti on Külasema üks elus küla, mõtlesin lehti riisudes – oli lapsi, oli noort paarisrahvast, oli vanemaid inimesi – kõik kõrvu tegutsemas, et küla korrastada.

Kui töö otsa hakkas saama, märkasin, et kell juba üsna kaugel – tahtsin koduski üht-teist asjalikku teha, aga ei silmanud enam tublit korraldajat, kellega hüvasti jätta. Ta oli tõtanud talgulistele lõunalauda katma. Uskusin, et küllap kohtume veel ja saame hiljemgi muljeid vahetada – pakkisin end kokku ja tulin tulema. Ja mis te siis arvate? Kaks naist, kellega olime talgutel koos töötanud, leidsid mu Linnuselt üles, et tuua võikollast kodusaia. Et asi neil siis siia sisse keerata – tee ju tuttav. Mu kadunud vanaisa olla neile teada ja naabrinaine niisamuti.

Jälle Tallinna poole sõites mõtlesin, kui isemoodi on elu. Käin mööda Eestit otsimas just selliseid külalugusid, nagu seekord minuga juhtus. On see vihje? Ükski mu sõpradest pole veel maale tagasi kolinud, kuid mõlgutavad mõtteid, et kunagi ehk…
Jõudu ja häid mõtteid!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 18 korda, sh täna 1)