Maire Metsäär: Kuidas suurtega suhelda?

Esimest korda 20 aasta jooksul said koolilõpetajad kirjutada oma kodumaast. Kirjandi teema “Minu Eesti” andis selleks võimaluse. Kas kirjutati Eesti kasvuraskustest või julges mõni tunnistada, et talle on kodu armas?

Pärast taasiseseisvumist tormasid tollased noored ummisjalu välismaale.

Läänes on parem

Seal olla kergem, rikkam, õnnelikum. Ühed vennakesed laulsid, et lükkavad Eesti suurema mandri küljest lahti ja seilavad ikka läände, ikka läände. Kuuldavasti olla üks neist kodus tagasi. Kusagilt imbus lastele siia mingi tonditegemise päev. See, mil peab kõrvitsasse augu lõikama, selles küünla põlema panema ja sellega ringi jooksma. Meie oma mardipäev enam ei sobinud.

Sedasorti marutamist oli tükk aega. Ülikooliharidusega maadam tuli Rootsist – oh, olla vägev olnd. Mis nüüd meie sealiha söömine – matsid ju. Aga seal antud lauale ananassisalatit! (Praegu sööb ta jälle nõnda kenasti liha – oleks ainult võtta.) Siis kuuldus esimest kriitikat: inglaste pulmad olla nii igavad ja lühikesed. Vabatahtlikena soojal maal tööl olnud tunnistasid – me elame neist paremini! Kodus on turvaline.

Meil on tuulepealne maa. Elame kahe suure usu piiride peal. Ühel pool kirikud ühe pika torniga, teisel usul kirikud madalate, sibulakujuliste tornidega. Eesti mees peab kavalalt mõlema usuga suhtlema.

Nii on meie ugrimugri hõim siiamaani püsinud. Ainult nüüd jääb meid väheks. Toompealt manitsetakse lapsi saama. Aga alkohol laastab meid. Esimese Eesti lõpul (mida ma ka mäletan) oli külas ainult mõni joodik. Nüüdseks on külas ainult mõni kaine.

Brežnevi ajast

Mäletan üht 1. maid Brežnevi-aegsel Saaremaal. Paraadiks läksime rivikorras parki. Kõlakoja lavalt räägiti töövõitudest ja manitseti ikka rohkem plaane täitma. Kui kommunism saabub, siis saavat puhata. Pärast marssimist sõitsin ma Pahapillile, oma lapsepõlvetuttavate juurde.

Kunagine naaber, eakas palvevend Aadu kutsus mind palvemajja osadusele. Aadu pidas juba Karjas elades oma kodus “tundi”. Temast räägiti, et palvetamise ajal vaadanud ta salaja läbi harali sõrmede, kas ikka kõik naised nutavad.

Palvemajas oli suur osa kohalikke naisi. Mõni lipsuga ja nailonsärgis päevitanud Varese ranna kalur istus ka oma eide kõrval. Need mehed olid vait ja kained. Pidumeeleolu oli maja taga. Seal kakerdasid viinavennad. Need “vennad” on nüüdseks kõik surnud. Palvetund lõpeb ikka palju lõbusamalt, kui algab. Lugija on usklikele suutnud meelde tuletada, et peatselt on paradiisi oodata. Ja kommunismisse usuti vähem kui paradiisi. Jutt peatsest toredast elust oli ammune jutt, see oli hingele lähedane. Lapsest saadik oldi sellega harjutud.

Vanad tarkuseterad

Praegu pürivad noored aina uute naudingute juurde. Peaks aga vanu legende kuulama, oleks turvalisem. Rahvas hallist ajast ju tarkusi talletanud. Näiteks tuli mulle meelde ühe vandiraiuja jutt hiidlase märast. See on paslik meie viimase volbriöö jätkuks.

Hiidlane praalinud: kohe hakkab ta mära poegima. Mõne päeva pärast küsitud, kus varss on. Hiidlane kostnud: “Vilu ilmaga vidas tagatsi, ju ta tulevaasta ära tuleb.” Mära ei olnudki tiine. Ning kui mõni mees oma tööga lõpule ei jõua, ütleb: “Vilu ilmaga viab tagatsi, ju ta teinepäe tuleb.” Selliseid jutte tuleb teada, need aitavad tormavas elus õigel teel püsida.

Praegu vaadatakse venelastele viltu. Asjata! Vene rahvas on suur, tark rahvas! Nõukaaeg tahtis vene tarkust ära pühkida. Suur Puškin on palju rahvajutte kirja pannud. Loe ja naera! Mind jahmatas teadasaamine, kuidas on Pihkvamaal legend jaanipäevast. Neil kutsutakse seda Ivan Kupala päevaks. Samuti suvel kõige kaunimal ajal.

Tatarlaste ikke ajal jäi vene rahvast väheks – tatarlane tappis vene mehi armutult. Siis mõeldi välja see püha. Noored ehiti pärgadega, jaanipäevaks võeti nad alasti ja saadeti jõgede äärde pidutsema sihiga, et iga naine käima peale saaks. Mõte oli see, et rahvast juurde tekitada. On ju praktiline ja vajalik? Meie elus praegu sama probleem. Eestlased võiksid asja üle võtta. Mingu ja saagu neid palju kui liiva mere ääres. Ainult jällegi häda – alkohol võtab meeste jõu otsa.

Teine vene õpetus perekonnale on veel. Olin enne ka kuulnud nende ütlemist: “Selle mehega juba putru keeta ei saa!” Nüüd kuulsin jutule seletuse.

Vene külad olid tihedad. Vanemad naised juhtisid oma külades traditsioone. Kui oli kuulda, et Vanja tahab Katjat võtta, kutsuti noored Vanja taresse, anti tangud, sibulad, sool neile kätte – keetku pudru valmis. Muidugi olid eided lavatsil ise istumas ja jälgimas, kuidas noorpaar talitab. Elu vajas sellist eksamit. Kui lapsed majas ja noorik haige, olgu mehe mure lastele putru keeta.

Minu jutu mõte on aga see, et eestlane vaataks läänele vahelduseks hea pilguga ka ida poole. Seal laantes on eluks vajalikku tarkust. Ärgu põlaku, seal ju ugrimugrisid küll.

Maire Metsäär
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 65 korda, sh täna 1)