Lugeja kiri: Emadepäev kalmuaias

Abruka kalmistul on traditsioon panna sel päeval lilleõied kõigi emade kalmudele. Praegu on ju lillede aeg, õitsevad nartsissid ja varased tulbid. Siin surnuaial ei ole nimetuid haudu, kõiki teatakse ja mäletatakse. Kui ei ole isiklikke mälestusi, siis on mälestuste mälestused, nagu Tammsaare kirjutab.

Siin puhkab ema, kes sünnitas üheksa last, viis nendest pidi ta lapseeas matma, sest arstiabi oli kallis ja polnud kaluriperele kättesaadav. Praegu räägitakse sageli kuldsest esimese Eesti ajast. Siinsetel tuulistel ja kivistel randadel see küll eriti kuldne polnud, see on lihtsalt üks ilus müüt!

Eelmainitud pere kaks poega ja kaks tütart said täiskasvanuks. Noorem poeg jäi kadunuks Sõrve lahingutes, vanemale mõisteti 25+5 selle eest, et ta oli Omakaitses ja tal oli hülgeküttimiseks püss. Üheksast lapsest kaks tütart said olla ema kõrval. Abruka emad elasid mitte rikkalt, aga ausalt ja väärikalt, elu sisuks olid lapsed ja töö ja veel kord töö. Elati loodusega kooskõlas.

Rannakülas on naistel alati kandev ja otsustav roll olnud. Kui mehed olid merel, mõnikord ka suurtel laevadel ja kaugetel meredel, pidid naised kodus kõigega toime tulema, ka meeste töödega. Abruka surnuaed on aastaringselt roheline. Igihalja kõrghaljastuse annavad suured elupuud, madalhaljastuse arvukad pukspuupõõsad ja -hekid. Oleme teinud kõik selleks, et ei oleks ka mahajäetud haudu. Keegi tark mees on öelnud, et iga inimese elu on kangelastegu.

Omasteta kalmudele saab istutada taimi, mis ei vaja suurt hoolt. Väga tänuväärne on lumeroos, mille suured lõhised lehed on aasta läbi rohelised ja dekoratiivsed, samuti igihali ja paljud kiviktaimla lillekesed. Kalmistu rahus ja vaikuses peatub aeg, siin saab olla koos eelnevate põlvkondadega.

Elmi Epro

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)