Toomas Takkis: Hariduse investeeringud vajavad tervikpilti (10)

Kuidas on mõistlik haridusse investeerida ja kas üksikud pealtnäha toredad otsused annavad parima terviklahenduse? Sel teemal võttis Kuressaare linnavolikogu eelmisel istungil sõna volikogu liige Toomas Takkis. Avaldame täna tema sõnavõtu.

Tahaksin volikogu tähelepanu juhtida väga heatahtlikus toonis sellele mõttele, et noortekeskust on vaja renoveerida ja see on meil igasugustes plaanides kirjas. Aga ma tuletaksin lihtsalt mõnda asja meelde. Ja siis saavad volinikud arvata, mis otsuse või järelduse nad sellest teevad.

Ma ei küsinud juhuslikult linnapea käest, kuidas ta arvab, kas muusikakooli vaidlus teeb Innove järgmise otsuse tegemist kergemaks või raskemaks. Selge see, et teeb raskemaks. See teeb selle isegi ebatõenäoliseks.

Raha ja inimesi vähem

Teine asi, et seal on vähem raha, ja kolmas, et maksud ka ei laeku kenasti. Kui ma selle peale mõtlesin, kui seda eelnõu vaatasin, siis tuli mulle meelde, et linnaelanike arv väheneb, maksumaksjate arv on vähenenud 2008.–2010. aasta jooksul linnas 732 inimese võrra. Kui see rahasse ümber panna ehk kui 2008. aasta maksumaksjate arv oleks 2010. aastal linnas alles olnud, oleks linnaeelarves vanas rahas alles 4,4 mln krooni.

Kui me mõtleme nende otsuste peale, mis me oleme kultuuri ja hariduse, spordi valdkonnas teinud, tuli esimese soojaga meelde 8–9 otsust, kus me oleme teinud üksikult võttes väga õigeid otsuseid, kuid võtnud samas kaugelt vaadates kogu aeg kulutusi juurde. Olukorras, kus väheneb elanike ja laste arv ja maksud ka ei laeku.

Üksikult kõik väga viis otsused

Käin need otsused kõik kiiresti üle, mis üksikult võttes on kõik väga viis, ja ma isegi olen nende poolt hääletanud ja neid toetanud, kuid kokkuvõttes tekitab see selle eelnõu suhtes väga suuri küsimusi. Sest kui me räägime nende majade puhul, ja eriti politseimaja puhul, kui mõtleme kui suur ta on, mingisugusest noorte ja täiskasvanute loomekeskusest, siis me võtame täna jälle kohustusi juurde ja me ei tea, kui suuri, sest me räägime haldusest ja personalist tulevikus.

Me oleme teinud siis selliseid otsuseid. Oleme jätnud omal ajal välja arendamata kolmel koolil käsitööklassid ja sõidame viieaastase lepinguga Upale käsitöötundidesse umbes miljoni krooni eest vanas rahas. Ja meil ei tegeleta ka sellega, et nendes koolides, mis vajaksid õppekava järgi käsitöökomplekse koolimaja juurde, et neid seal välja arendada.

Siis eelmine otsus, kui liideti põhikool meie kooliga, mis oli arengukavaliselt kirjas ja ka otsus olemas, et uued ruumid saavad kunstikool ja huvikeskus. Tänaseks on sellest saanud täiskasvanute gümnaasium ja kunstikool. Mis pole ka võib-olla vale, aga üks argumente täiskasvanute gümnaasiumi õppetingimuste parandamiseks oli tollal see, et kolledž laieneb ja nad ei mahu enam sinna majja ära.

Täna teame, et linn taotleb kolledžile oma katsebasseini tegemiseks piirivalvemaja linna peatänava ääres. See tähendab, et Rootsi tänava maja, kus asuvad täiskasvanute gümnaasium ja kolledž, jääb tühjaks. Oleme sinna teinud investeeringuid ja renti maksnud ja see kõik on vajalik olnud, ent täna on olukord selline.

Edasi, hea kolleeg Viljar (Aro – toim) on läbi surunud ja hakkab kohe ehitama oma koolile juurdeehitist looduse ja teaduse huvikooli tegemiseks ning teeb seda väheneva laste arvuga linnas. Väga hea mõte ja direktori ees müts maha.

Mina laiendasin samuti oma majas omal ajal täiesti seaduslikult ja nõukoguga kooskõlas talveaeda. Kõvasti sain õiendatud ka selle eest, aga lapsed ja vanemad on väga rahul. Aga kulusid tuli ikkagi ekspluatatsiooniga juurde.

Edasi oli meil kunagi arutlusel linnastaadioni ümberpaigutamine. Tõsised spordimehed [Jaan] Lember, [Enn] Laanemäe ja [Endel] Tustit ütlesid, et see oli hea mõte, sportimise mõttes. Siis otsustasime me linnaarhitekti visioonidele ja ilusatele sõõrikutele tuginedes teisiti. Staadion jääb oma kohale.

Nüüd oleme olukorras, kus ühe staadioni asemel koos harjutusväljakutega hakkame ehitama kahte, sest maakonna suurim kool, kus käib kolmandik või veerand õpilastest, vajab ka staadionit, ja see on arenguplaanides sees ja jällegi on topeltkulu.

Varsti hakkame me otsustama tennisekeskuse kaasfinantseerimist või vähemalt mingis mahus ruumide üürimist – see on ka nagu plaanides sees. Ja muusikakool, mis sai väga head tingimused, läks oma mahult suuremaks ja ekspluatatsioonikulud kasvasid.

Ja lõpuks see viimane tänane otsus – huvikeskus, täiskasvanute ja laste loomemaja. Nagu te nägite, arengud on üksikutes objektides üksikute otsuste näol väga õiged, aga tervikpilt on väga küsitav.

Koalitsioonilepe ja arengukava

Meil on selline asi nagu koalitsioonilepe, kus on punkt 54 – koostame haridusasutuste pikaajalise ruumikava ja loome selle alusel optimaalse ruumikasutuse hariduse ja vaba aja tegevustes. Siis on veel linna arengukavas üks viiest põhieesmärgist, et on vaja teha optimaalne ruumiprogramm ja tagada ressursside efektiivne kasutamine haridus- ja kultuuriasutustes.

Ühesõnaga, mina toetan igati, et meie noortekeskus saaks head ruumid ja noored saaksid head tingimused, kuid seda suurt pilti vaadates on mul küll tunne, et minu käsi seda otsust tegema ei tõuse.

Väga lihtsal põhjusel – sest tulevikus võib see olla probleem ja seda enam, et ma ei usu, et me selleks raha saame. Meil on vaidlus ees, me oleme rikkunud, linnapea ka tunnistas, et oleme rikkunud. Ja raha on seal ikka näruselt vähe – mingi 2,1 mln eurot.

Toomas Takkis
linnavolikogu liige

KOMMENTAAR
Kalle Koov
abilinnapea
Mina ei ole parim inimene hindama linna haridusvaldkonnas tehtut! Selge on see, et vähenenud linnaeelarve ja investeerimisvõimalused mõjutavad meie igapäevast võimekust korrastada/remontida/kaasajastada ühe või teise valdkonna objekte.

Ja see toob kaasa ka teravamad väljaütlemised ühe või teise varasema otsustuse osas. Vaatamata sellele, et otsuste tegemisel osaleme me ju ise!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)