Ajakaja: Karistamise paradoksid (3)

Eelmine nädal oli omamoodi vahelejäämiste ja karistamiste nädal. Alates kõige mastaapsemast karistusaktsioonist Ameerika verivaenlase vastu ja jätkates Eesti-keskselt, rahamaia noorpoliitiku juhtumiga, ning lõpuks jäin ma ise möödasõidul kiirust ületades politseile vahele.

Minul läks sellest seltskonnast kõige lihtsamalt, karistuslikus mõttes. Eesti politsei oli soliidne, professionaalne, sõbralik. Ja nende huvi ei olnud iga hinna eest patu eest malka anda, vaid pigem tundsid nad vastutust liikluskultuuri ja üldise turvalisuse eest. Ma sain noomida ja mulle tehti märkus, ja tunnistan ausalt – see oli palju mõjusam minu edaspidise liikluskultuurilise käitumise suhtes, kui oleks olnud mistahes rangem sanktsioon.

Ameerika verivaenlasel ja noorpoliitikul nii soliidselt ei läinud. Millegipärast usun ma ka, et nende puhul ei oleks noomimine olnudki tulemuslik. Ilma irooniata öeldud, muuseas. Seega, karistusel ja karistusel on vahe. Vahe on ka karistuse saajatel. Ja karistajate oskuslikkus peitub selles, kas nad tabavad ära karistatava loomuse.

Usun, et antud liiklusolukorraski oleks nii mõnelegi olnud kohasem karmim karistus, ning isegi ükskõik kui karmi karistust saades jääb osa inimesi ühiskonnas niivõrd ignorantseks, et nad rikuvad reegleid edasi. Ikka uuesti ja uuesti ja järjest häbematumalt. Jah, karistamisel on omad paradoksid.

Kui teha seda põhjendamatult või teha seda liiga karmilt või teha seda liiga sageli, siis karistus kui selline devalveerub ja selle mõju kaob.Kuid devalveeruvad ka karistatavad – on lihtsalt teatud liik inimesi, kes arvavad, et nemad võivad teha, mis tahavad, ning nende karistamine ei ole kohane.

Arvan, et elu on siiski vaja igal inimesel endal tasakaalus hoida – julged teha, julge teole ka otsa vaadata ning julge tegu tunnistada ja tagajärgi kahetseda. Siis on alati ka karistus kergem. Elu seadus on selline. Ja vabandamine on see kõige lihtsam retsept sellistes olukordades, kus asjad on väheke viltu kiskunud. Selleks peab ainult suu lahti tegema ja selle sõnakese endast välja laskma. Palju oleks tahta, et me kõik oleksime eksimatud, kuid seda võib tahta küll, et me oma eksimusi adekvaatselt tunnistaksime.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)