Emad, hoidke ennast! (1)

Emad, hoidke ennast!

 

Homme on emadepäev ning tuleb tunnistada, et emadest on raske rääkida, sest nad on ju kogu aeg, iseenesestmõistetavalt olemas. Kõige tähtsamad emad on minu jaoks olnud minu oma ema ja minu laste ema.

Oma vanaema mäletan ma küll vähe, kuid mul on temast helge mälestus, meeles on ka hellusetunne, mis oli meie kodus koos vanaemaga. Minu vanaema oli väga hea inimene.

Eks see isa panus ole lapsele ka tähtis, aga peamine kasvataja on ikka ema. Kes see kodus ikka lapsi utsitab? Isa tuleb siis, kui on karmimat sõna vaja. Ka elutarkust olen saanud rohkem emalt – see vist ikka kujuneb enamasti nii välja, et ema on see, kes ajab lapse õppima, räägib, mis asjad on siin ilmas olulised.

Muidugi võiksid selleks elutarkuse andjaiks olla ka vanavanemad – kui ema ja isa annavad lapsele edasi seda päevakohast tarkust, kasvatavad, siis selline traditsioonide ja oskuste pool võiks ju täiesti vabalt vanavanemate päralt olla. Minul läksid mõlemad, nii vanaema kui ka vanaisa, siis, kui olin veel väike, nii et sain natuke ikka ka vanaisa põlve peal olla ning näha tema puutöötegemist ja vilepilli voolimist.

Kui sul mure on, siis on peamine toetaja ema, ja selline esimene sundija ka enamasti. Kui me noorelt tihti arvame, et meie oleme need kõige targemad, ning ei kipu vanemate öeldut miskiks pidama, siis mina mäletan, et ausus oli küll see peamine asi, mida minu ema alati toonitanud on. Ta rääkis ikka, et aus peab olema, valetada ei tohi.

Lapsena mõtled, et saad paljudest probleemidest hädavaledega üle ja elu on lihtsam. Mina küll mõtlesin, et vahel ju ikka võib, mõne valge valega saab elus lihtsamini läbi. See, et ema oli öelnud, et ka need hädavaled on valed, jõudis minuni ikka suhteliselt hilja, olin ikka seal teismete lõpus. Lisaks sellele on minu ema alati toonitanud ka seda, et töö on tähtis.

Oma laste ema ma teadlikult oma ema järgi valinud ei ole. Ma ei teagi, kas on kedagi minu ema sarnast olemas. See latt on nii kõrgel, sest keegi ei tunne ju alguses kedagi nii palju, et saaks selliselt, oma ema järgi valida. Kui nüüd tulemust vaadata, siis ega need kaks tähtsat naist minu elus väga sarnased ei ole.

Minu abikaasa ja laste ema mõned väärtushinnangud on teistsugused, kui need on minu emal. Võib-olla on see ka sellest, et tema on lihtsalt oma ämmast natuke noorem, võib-olla on ka paindlikkust natuke rohkem. Lähevad ju tänapäeva inimesed muutustega lihtsamini kaasa.

Minu laste ema respekteerib teiste, sealhulgas ka minu ema arvamusi ka siis, kui ta ise oma põhimõtete juurde jääb. Nii pean mina vahel ka nende eriarvamuste vahel puhvriks olema ja olukordi pehmendama. Võib-olla võiks ka minu ema vahel otsekohesem olla.

Ma küll ei tea teiste ämmade-miniate suhteid, aga arvan, et meie omad saavad suhteliselt hästi läbi. Muidugi jääb köök alati kitsaks, aga see on juba vana ajalooline tõde.

Mina tunnen ennast oma ema ees millegipärast süüdi olevat ja oleks ikka tore, kui kõik emad suudaksid kõik need pahandused andeks anda, mis lapsed teinud on. Ja kui kõike päris andeks ei suuda anda, siis vähemalt mõistaksid. Kuigi ma samas usun, et emad niimoodi ka teevad – ema süda on ju suur.

Sooviksin, et emad ei võtaks kõiki asju nii südamesse ja ei muretseks liigselt – asju peab küll võtma hingega, aga sellest peab ka oskama välja tulla, et rohkem oma hinge hoida. Et see koorem ei oleks seljas liiga suur. Kindlasti tuleks rohkem ka rääkida, ka oma muredest lastele.

Igal juhul soovin ilusat emadepäeva kõigile emadele ja vanaemadele!

Meelis Kuivjõgi
Saare maakonna aasta isa 2010

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 56 korda, sh täna 1)