Maalaps linnas ja linnalaps maal

LASTEAEDADE KOOSTÖÖ: Kuressaare Pargi ja Kärla lasteaia lapsed teisipäeval koos joonistamishoos, teemaks ”Kuressaare lossipark 150”.
Foto: Erakogu

Sel nädalal jõudis lõpule Kuressaare Pargi ja Kärla lasteaia koostööprojekt ”Linnalaps maale ja maalaps linna”. Kui sügisel kutsus Kärla lasteaed linnalapsed külla, siis sel teisipäeval käisid Kärla lapsed külas Pargi lasteaial.

”Õpetajad hindavad kahe lasteaia vahelist koostööd väga heaks. Lisaks ilmestab selline ettevõtmine laste igapäevaelu, laiendab silmaringi ja avardab teadmisi,” lausus Pargi lasteaia direktor Riina Saar. ”Linnalapsed võiksid maal käia tihedaminigi. Seega peaksime projektiga jätkama, aga eks aeg näita,” märkis ta.

Koostööprojekt sai alguse 2009. a maakondlikul alushariduse konverentsil, kui Pargi ja Kärla lasteaia hoolekogu esimehed otsisid koostöövõimalusi. ”Nad jõudsid järeldusele, et paljudel linnalastel maakodu sageli puudub, seega ka kokkupuude koduloomade ja maaeluga. Hea oleks pakkuda neile võimalust minna maale loomi vaatama,” rääkis Riina Saar, kelle sõnul arenes esialgne idee edasi ja külaskäik maale sai teoks 2010. aasta sügisel – Linnalapse maapäevana.

Kärla lasteaed korraldas Pargi lasteaia Lepatriinu rühmale sigalakülastuse, mis lastele väga meeldis ning millest on kirjutatud ka Kärla lasteaia ajalehes. Lapsed said omavahel tuttavaks, mängiti koos liikumismänge. Sel teisipäeval sõitsid Kärla lapsed koos õpetajatega linna. Kuna Pargi lasteaed asub pargi lähedal, käivad kasvandikud väga tihti pargis jalutamas ja Kuressaare linnuses. Seetõttu otsustati direktori sõnul pakkuda seda võimalust ka Kärla lastele – külastada linnust ja parki.

”Paljud maalapsed polnudki varem linnuses käinud,” märkis Riina Saar, lisades, et kuna õues sadas lumelörtsi, siis jätkus maalaste linnapäev saalis joonistamisega, teemaks ”Kuressaare lossipark 150”. Joonistati nii pargipuid, lilli kui ka linnust ja loomi, mida muuseumi loodusosakonnas oli nähtud. Saalis korraldati väike piknik ja seejärel said Kärla lapsed mängida rühmaruumides, kus oli nende jaoks palju põnevaid mänguasju. ”Ära minnes ütlesid lapsed, et kõige parem oli mängida. Üks vihmane päev oli lastele huvitavaks tehtud,” sõnas Riina Saar.

Kärla lasteaia direktor Maiu Raun ütles, et projekt on olnud mõlemale lasteaiale väga kasulik õppekasvatustegevuse rikastamiseks ja laste ning õpetajate silmaringi arendamiseks. ”Linnalaps sai maaeluga kontakti ja maalaps sai linnale lähemale. Maalapse seisukohast oli huvitav kogeda vana linnuse hõngu, keerdtreppe, ahju – kuhu sai sisse pugeda – ja luukeret. Suur kogemus laste jaoks oli linnas liiklemine ning ärevust pakkus linnalasteaia külastamine,” rääkis Raun.

Tema sõnul oli koostöö Pargi lasteaiaga läbimõeldud ja ladus. ”Sellised projektid on vastastikku arendavad, sest uusi elamusi ja kogemusi said nii lapsed kui täiskasvanud, seetõttu julgen innustada ka teisi lasteaedu omavahelisi suhteid looma ja projekte algatama,” sõnas Maiu Raun.

Maalaps linnas
Vastavad Kärla lasteaia lapsed.
Mis jäi Sulle meelde meie linnas käimise päevast?
Käisime lossis; linna lasteaias.
Mis Sulle lossis kõige rohkem meelde jäi?
Luukere, see oli nii lahe.
Luukere oli plastmassist tehtud, aga ennem oli seal inimene. Luukere juures laual oli tükk leiba ja veekann oli laua peal ümber.
Nägin vappe, need olid laes.
Sain kõndida hallide keerdtreppide peal. Seal oli natuke õudne kõndida ka. Imelik tunne oli.
Looma- ja linnutopised.
Püsse, mõõkasid.
Mõõkkala.
Mulle meeldis masin, mis viskas kivisid vaenlaste pihta.
Ahi, seal sees oli pime.
Lossi ümber oli vesi. Et siis vanasti said inimesed seal peidus olla, kui vaenlased tulid.
Mis Sulle linna lasteaiast meelde jäi?
Saime arstimängu mängida.
Nägin lapsi lasteaias.
Saime joonistada lossi.
Saime mängida igasuguseid mänge.
Sain legodega mängida, autodega ka.
Mis tunne Sulle sellest päevast jäi?
Mul oli selline imelik tunne, et tahaks veel sinna linna lasteaeda minna.
Tahaks veelkord linnuses käia.
Hea tunne jäi.

Linnalaps maal
Pargi lasteaia laste tagasiside:
Bussist maha tulles võttis meid vastu vänge “maalõhn”. Hoidsime kõik kõvasti ninadest kinni. Aga siis pidime veel selga panema kitlid, pähe mütsid, jalga sussid. Olime kõik nagu arstitädid ja läksime sigu vaatama. Kõige toredamad olid pisikesed põrsad, suured sead ajasid hirmu peale. Me ei teadnud, et nad nii suured on. Pärast oli jälle hea värske õhu käes olla, läksime lasteaia õue mängima ja võistlema.