“Nende aastate pilved” jõudsid Kuressaarde

“Nende aastate pilved” jõudsid Kuressaarde

HINNATUD KIRJANIK: Abruka juttudega ja meretagusest asjast kirjutades on Jüri Tuulik võitnud lugematu arvu kirjanduspreemiaid, neist mainekamad kindlasti Friedebert Tuglase novelliauhind ja Oskar Lutsu kirjanduspreemia.
Foto: Egon Ligi

Eile pärastlõunal astusid Kuressaare kultuurikeskuse saalis publiku ette kirjanik Jüri Tuulik, kirjastaja Agu Veetamm ja Kadi raadio toimetaja Tõnis Kipper, viimane vahendamaks vestlust kirjaniku, kirjastaja ja kirjandushuviliste vahel.

Põhjuseks Jüri Tuuliku uus raamat “Nende aastate pilved”, 296-leheküljeline proosakogu, mis sisaldab memuaare, meenutusi, reisikirju, aga ka jutustusi ja novelle. Akordionist Reet Lõugas mängis kirjaniku lemmiklugusid, kirjanik ise ja kirjastaja pajatasid uue raamatu sünniloost, Tõnis Kipper luges ette vaimuka katkendi.

Vastilmunud raamatu kaante vahele on kogutud kirjaniku looming, mis hõlmab ajavahemikku 1966–2011, seega valik 45 aasta loometööst. Jüri Tuulik ise ütles, et vanemaks saades hirmutavad teda kaks asja – kõrgus ja valge paberileht. Noore mehena käinud ta mitu korda 40 meetri kõrguse Abruka tuletorni tipus. Tallinnas elas kortermaja 16. korrusel. Valgel paberil sündisid julge kirjamehe jürituulikulikud humoorikad lood.

“Ma enam ei elaks nii kõrgel. Ma ei taha nii kõrgelt maailma vaadata. See on üks hirm, mis mind on saatma hakanud. Teine hirm häirib mind hoopis rohkem – kui ma näen laual valget paberit, siis tuleb värin sisse, mõeldes, kas pean tõesti selle veel täis kirjutama. Aastakümneid tagasi istusin uljaspeana laua taha ja mõtlesin, et varsti terve Eesti näeb, mis on siia paberile sündinud,” rääkis Jüri Tuulik.

Kirjanik ütles, et nüüd tuleb tal oma loomingulises köögis kõiki vahendeid abiks võttes astuda tagasi sellesse aega, kus ta kõrgust ei kartnud ja kus valge paber ei hirmutanud. Küpse kirjanikuna on ta seda suutnud.

“Selle raamatuga seoses olen saanud ääretult suure rahulduse. Väikeste lugude redigeerimise ja lugemisega jõudsin ma tagasi sinna aega, mis oli nagu kadunud. Need lood on omandanud koos ajaga hoopis teise sisu. Ma ei tea, mida tunneb see inimene, kes loeb neid esimest korda,” mõtiskles Jüri Tuulik.

Veel märkis kirjanik, et just selle kogu kokkuseadmine erutas teda kõige rohkem. Tuuliku sõnul rahuldas raamat “Nende aastate pilved” mingilgi kombel kirjaniku auahnust. Jüri Tuulik ei varjanud sedagi, et just tänu edevusele ja auahnusele ongi temast kirjanik saanud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 35 korda, sh täna 1)