Halliki Põlda: Anded, mis kuuluvad rahvale (4)

Sel nädalal tähistab Kuressaare muusikakool oma 60. juubelisünnipäeva. See on maja, kus õpivad Saaremaa tulevased talendid – järjekordsed Krummid, Angerid ja Linnad. Need anded, kes saarlastele kuulsust ja rõõmu toovad. Kuid miks peaks lapsevanem panema oma lapse muusikat õppima? Miks peaks ta oma väikese “ande” muusikale annetama?

Kui 15 aastat tagasi üks kolmeaastane noormees minu kodus hakkas nõudma, et tema tahab hakata “pulgaga pilli” mängima, vaatasin abiotsivalt just tänase juubilari poole. Kus siis mujal pilli õppida, kui mitte muusikakoolis. Meie perele on loomulik tundunud, et järeltulijaga peab kino kõrval ka kontserte külastama, lõbustuspargile lisaks ka ooperis käima ja arvuti käeulatusse jätmise asemel tuleb hoopis klaverikaas lahti unustada.

Klaveritundi minu lapsed paraku minema ei soostunud – otsustasid hoopis viiulimängu kasuks. “Viiul on õige mehe pill,” arvasid poisid siis ja arvavad siiani. Viiulit on eesti peredes mängitud läbi aegade. Kui praegu peavad paljud seda pilliks, mida tuleb nõrkemiseni harjutada, mille esimesed helid vanematelt kõrvakuulmise võtavad ja suhted naabritega sassi ajavad, siis vanasti kuulus isegi lihtsa talurahva oskuste hulka muuhulgas ka viiulimäng. Muusika on olnud läbi aegade eestlaste iseolemise
eelis ja iseseisvuse ime.

On tõeliselt imeline, mida kõike laps muusikakoolist kaasa saab. Panna oma laps muusikat õppima, tähendab anda talle eluks kaasa väärt oskused, kogemused ja töötahe. Sageli peetakse just rasket tööd ja rohket harjutamist pillimängu juures ehmatavaks. Kuid kahe muusikat õppiva lapse emana võin kinnitada, et see annab meie lastele tööharjumuse, mis aitab võsukestel elus hakkama saada ja läbi lüüa. Oskus teha muusikat on hindamatu varandus, mida koid ei söö ja vargad ei ihalda. See on oskus, mis annab elule mõtte ja teinekord ka leiva lauale.

Inimestel, kes muusikaga elus palju kokku ei puutu, võib jääda mulje, et kontserdid ja ooperietendused on kinnise seltskonna privileeg. Kuid meie võimuses on see kinnine uks oma lapsele avada ja sealt koos temaga sisse astuda. Pärast väsitavat tööpäeva laulukooris veedetud tunnid või õhtusöögi valmistamise taustaks kõrvaltoast kostev heliredelite mäng on midagi, millega võib ära harjuda ja mida, uskumatu küll, võib isegi armastama hakata.

Kõige selle tüütuna näiva kõrval on palju muudki. On kaunid esinemised, põnevad kontsertreisid, tänulike kuulajate soojad sõnad, liigutusepisarad oma pilliõpetaja silmades, publiku suur aplaus ja palju lilli. Kui näed oma last õnnelikuna laval seismas, siis unustad ERSO orkestrantide palganumbrid, erialaõpetaja noomivad monoloogid, tulevase muusiku lapsepõlves valatud vaevapisarad ja haigutustega pikitud harjutamised hilistel õhtutundidel.

Hoolimata koos lapsega kogetud vaevadest sa ju tead, et tegelikult on sinu laps sisemiselt rikkam, õnnelikum ja rahulolevam ning oskab kõike seda ka publikuga jagada. Milleks seda vaja on? Eks ikka selleks, et kogu rahvas oleks hingelt rikkam ja südamest rõõmsam ning uhke oma annete ja talentide üle.

Halliki Põlda
kahe muusikat õppiva lapse vanem