Linnulaul ja inimene raamatuga

Linnulaul ja inimene raamatuga

 

Kunagi oli üks kirjamees, kes just talve lõpul kirjutas oma parima luuletuse:

Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

Luuletaja nimi oli Villem Grün-thal-Ridala. Aastanumbriks kirjutati 1908. Sellest on möödas 103 aastat. Midagi polegi nagu muutunud. Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude takka. Vahest ikkagi on midagi muutunud? Seal kaugete kinkude takka on tabatud maailma esiterrorist.

Londonis ootasid tuhanded inimesed telklaagris kuninglikku paari. Maailm elab oma elu. Meie oleme osa maailmast. Kui minu ema oli väga vana inimene ja kehvasti kuulis, tuli ta kevadeti maja ette suure õitsva kastani alla istuma. Kogu suur kastanikroon sumises, ümises ja laulis mesilastest. Ema ei kuulnudki mesilaste meloodiaid, aga ta vana nägu oli ääretult õnnelik ja õnnis teadmistest, millise sümfoonia sees ta elab ja hingab.

Ma kuulen, kui esimene saabunud kuldnokk vilistab kaseladvas, adun, kuidas ta kodukohta jõudmise rõõm paneb jaheda maikuu alguse õhu helisema. Seisan puu all, ja mul on õnnelik ja õnnis nägu nagu emal kunagi. On aegumatu hetk.

Just neid mõtteid ma mõlgutan Abrukal. Täna tulevad Kuressaares teised mõtted. Mõtlen raamatuist. Taas tuleb astuda lugejate ette. Kuressaare kultuurikeskuses püüan rääkida oma uuest raamatust “Nende aastate pilved”. “Raamatust leiab nii päikest kui pilvi. Nii mõnigi pilv ei taha ununeda. Meenub aegade tagant ikka ja jälle ning tuleb siis paberile koos aastate ja inimestega,” olen ise tutvustuseks öelnud.

Enam kui veerandsada aastat tagasi olen leheveergudel mõtisklenud selle üle, kui tuumakat teksti me kasutame. Tuumakus sõltub meie vaimsetest võimetest, meie eetilisest positsioonist, meie tõsimeelsusest. Tuumakus on probleemi sügavus ja avarus, millest me räägime. Kui seda pole, läheme sama tarkadena laiali, kui kokku tulime. Muretu lobisemise kohta ütleme ise: ah, panime pada! Kui ainult kaks inimest omavahel kokku said, pada panid ja aega raiskasid, pole ehk asi sotsiaalselt veel väga ohtlik. Kurvem on, kui koos istub suur hulk ning keegi muretu suuga pada paneb.

Ja eriti kurb on, kui järgmisel päeval lehest loed, et koosolijatele esines sisuka ja ereda kõnega too ja too kutsutu ja seatu. Küllap võime öelda praegugi, et “sisukas ja ere” on muutunud ajakirjanduslikuks stambiks, on muutunud paljude esinemiste kohustuslikuks epiteediks. Ometi, kui harva meie päevil räägib keegi eredalt! Nii et sõna sätendaks ja mõte helgiks, nii et sa jääd tahtmatult ja võlutult kuulama. Sõnade tuhmumine igapäevases kõnepruugis, nii suulises kui ka trükis, teeb meele murelikuks. See on meie kõikide inimliku kauniduse tuhmumine ja seda ei asenda kulumatute teksapükste, Jaapani teleka või Prantsuse odekolonniga.

Vanasõnad aitavad

Kui mul töö ei istu ja sõnad mu ees paberil närtsivad, võtan kätte kaks köidet “Eesti vanasõnu” ja saan kosutust eelnevate põlvkondade talletatud kujundlikust sõnast, poeetilisest ja vaimukast ja filosoofilisest keelepruugist. Igapäevases sõnatarbes – olgu see siis perioodikas, raadios-televisioonis või lihtsalt tänaval – tabad end tihti mõttelt, et paljude sõnade õige tähendus hakkab meile kaugeks jääma või moonduma.

See on muretute stampide sünnitus, see on mentaliteedi sünnitus, mis ei nõua, et sõnale järgneks tegu, et väljaöeldud mõttele järgneks tema dialektiline põhjendatus. Sõna on tõsine asi. Igasse sõnasse on talletatud sajandite jooksul kogunenud sisu ja kui me tahame, et meie jutul oleks tõepoolest kaalu, peame iga sõna kasutama tema õiges tähenduses.

Prantslane Montaigne, kes 16. sajandil tõi Euroopa kirjandusse essee, žanri, milles probleem on esitatud kunstipärases vormis ja vaimukas sõnastuses, kinnitab, et temale on vajalikud kolm inimestega lävimise varianti: armastus, sõprus ja raamatute lugemine.

Armastust ja sõprust ei saa võimuga võtta ega vägisi peale suruda, nad kas on või ei ole, aga raamatute lugemine on suurel määral inimese enda teha. Raamat pole ju üksnes abivahend ajude profülaktikas, hea raamat pole halvem tervisejooksust, toniseerides elamist ja olemist ning kuidagi märkamatult, aga vajalikult tõstab ta meid hetkekski kõrgemale igapäevasest, monotoonsest ja sageli ärritavast argipäevasusest.

Kui olla pisut häbematu, võib öelda, et õige sageli on raamat etem kui elus vestluskaaslane. Lobamokka või kiirkõnelejat, kui ta pealegi juhtub sinuga ühte kupeesse, on raske endast lahti raputada, paljusõnalise raamatu võid aga rahulikult riiulile tagasi asetada. Sageli pole võimalik valida vestluspartnerit vastavalt meie isiklikule meeleolule. Raamaturiiul seda võimaldab.

Reisidel olen kogenud raamatu maagilist lähendamisvõimet. Kaugel maal, võõraste inimeste ja võõra looduse keskel tundmatu inimesega vesteldes avastad lahvatava rõõmuga, et meil on õige mitu head tuttavat. Näiteks Lev Tolstoi või Aijtmatov. Või Jaan Kross. Aga samamoodi ka Andrei Bolkonski, Sancho Panza või Hamlet. Kuni jätkub selliseid ühiseid tuttavaid, pole sa maailmas üksi.

Klassikut pole võimalik järele teha

Hea raamat võib ka nukraks teha. Nukraks võib teha väga rõõmuski ja helge raamat – teadmisest, et midagi sellist säravat, erku ja vaimukat on möödas või et sõnamaagiaga loodu on sulle igaveseks kättesaamatu. Kirjanikule võib ängistavalt mõjuda klassiku meisterlikkus – ei ole võimalik järele teha! Miks mõtlen ma sellele kõigele just praegu, kevade hakul, kus meile, põhjamaa lastele pole midagi tähtsamat kui päike, õhk ja vesi?

Sellepärast et ma tunnen kiivust kõigi nende vastu, keda näen, raamat kaenlas või nina all, kas mererannal, metsalagendikul või koduaias. Kadedus liigutab end hinges: võib-olla loevad nad midagi sellist, mida mina pole jõudnud veel lugeda. Võib-olla loeb too prillidega tüdruk seal tikripõõsa varjus oma raamatut selles keeles, mida mina ei oska. Loeb originaalis! Hallipäine pensionär pargipingil loeb aga kiirustamata kellegi memuaare. Aeg-ajalt võtab lugeja prillid eest, vaatab kuhugi kaugele, otsekui aastate taha, ja ma olen jälle kade, et tal on isiklikke elamusi, mida loetuga võrrelda.

Õitsva jumega koduperenaine alustab aga alles “Punast ja musta”. Olen selle raamatu kaks korda läbi lugenud. Aga olen rõõmus ja kiivas korraga: temal on Stendhali raamatu surematud erutused kõik alles ees! Kuidas saan ma siis olla rahulik ja ükskõikne, kui näen inimest raamatuga? Toimetuselt: Ilmselt ei saa ükski raamatusõber olla rahulik ja ükskõikne, kui ta ei saa lugeda täna esitletavat Jüri Tuuliku raamatut “Nende aastate pilved”. Meilgi seisavad selle lugemisel erutused kõik alles ees.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)