Vana inimese mõtteid koolilõpetajatele mõeldes

Mõned aastad tagasi küsis minult keegi, et mis on edu valem. Tookord ma küll vastasin sellele küsijale midagi, kuid see küsimus jäi mind kummitama. Ja nüüd tuleb see mulle meelde igal kevadel just siis, kui noored gümnaasiumi lõpetajad hakkavad eksameid tegema ja edaspidiseks eluks teeradasid valima.

Selge on ju see, et kõik tahaksid saada edukaks. Aga kuidas? Ja mis üldse on edukus? Kuidas seda defineerida? Millal saame öelda, et inimene on edukas, ja millega me seda edukust mõõta saame?

Mulle tundub, kui ma eesti inimesi sedasi kõrvalt vaatan, et eestlane ajab edukuse sageli segamini raha ja kuulsusega. Arvates sedasi, et kui sul on palju raha, siis oled sa kindlasti edukas, või kui sa oled kuulus, siis oled edukas. Ja selles kontekstis tundub mulle ka, et me oleme oma edukuse defineerimisega küll üsna viltu läinud. Minu arust ei saa raha ja kuulsus mitte kuidagi edukuse aluseks olla. Need on vaid vahendid üheks või teiseks tegevuseks. Kuid need ei ole edukuse võti.

Raha tuleb ja läheb. Enamasti raske tööga teenitud, kes veel ei tea. Ning mida rohkem sa raha kokku ajad, seda rohkem sa seda ka kulutad. Ja enamasti mõttetult, kui tagantjärele analüüsida. Kuulsusega on sama lugu. Muidugi võib see tulla väheke kergemalt kui tööga teenitud raha, kuid seda kergemini ta ka läheb ja kurikuulsaks saamise tont kummitab taustal niikuinii.

Pakun siin mõned sellised mõtted, millest edu valem võiks koosneda. Minu isiklik elukogemus on ka veel see, et need aspektid peavad kõik korraga ja kogu aeg kasutuses olema, üksikuna ja ühekaupa need edu valemina ei toimi.

Meelerahu näiteks. Mida selle all mõelda? Kindlasti seda, et inimene leiab oma koha elus ja on sellega rahul. Teeb tööd ja elab elu, mis talle rõõmu valmistab. Teostab oma unistusi, olgu ta siis selle eest rohkelt makstud või vähem, see ei oma tegelikult erilist tähtsust, sest oluline on vaid see, et inimene on rahul sellega, mida ta teeb. Ja oluline on see, et inimene tegeleb millegagi, millest on tal rõõm ja rahu südames. Muidugi tuleb siinjuures iseendalt alati ja väga ausalt küsida, et milline see meelerahuseisund välja näeb.

Olen kohanud inimesi, kes on iseendaga väga rahul lihtsalt mitte midagi tehes… Ka see on võimalus, kuid kas oleme siis rahul ka oma sügavas hingesopis ja tegelikult?

Oskus teha midagi, kas siis enda või teiste meeleheaks. Mida iganes, peaasi, et sellest tegemisest sünniks midagi head või ilusat või naljakat või kasulikku või… Igal juhul midagi positiivset. Sest positiivne energia on kindlasti edasiviivam kui negatiivne. Ja üldiselt on elus nii, et mida annad, seda sa ka vastu saad.

Oskus rõõmustada

Ka siis, kui elus on parajasti väheke keerulisemad ajad. Või kui tundub, et saatus veab kiiva. Või kui on muidu paha olemine. Oskus säilitada optimistlik meel ja näha puude asemel pigem nende taga asuvat metsa on tähelepanuväärselt tulemuslikum kui pessimistlik alatoon kõiges.

Oskus mängida ja ka vanas eas lapsikutest asjadest rõõmu tunda. Tõesti – ärge kunagi unustage oma lapsepõlve ja seda maagilist oskust mängida. Ja nautida mängulisust. See säilitab teie loomulikkuse ja vaimu, see annab teie elule vürtsi ja lohutust. Ja ma ei mõtle siinjuures seda, mis on mängimise negatiivne konnotatsioon – kellegi ärakasutamise mõttes. Mitte mingil juhul! Mõtlen siin just nimelt seda mängulisust, mis on lapselik ja siiras, vallatu ja heatahtlik. Lihtne, kui soovite! Mäng ei ole ainult laste pärusmaa, mäng on märk sellest, et me ikka veel elame!

Oskus teistest inimestest lugu pidada. Ehk siis tegelikult oskus ka iseendast lugu pidada. Sest need kaks asja on omavahel väga tihedalt seotud. Need, kes iseendast lugu peavad, oskavad ka teistest lugu pidada. Nii lihtlabane see ongi.

Tahe õppida ja julgus muutuda

Tahe õppida. Õppida elult, õppida koolist, õppida kogemustest. Elus on vajalikud igasugused ametid ja ei ole nii, et koristaja töö on vähem tähtis kui näitleja oma. Või koka töö kehvem kui arsti amet. Oluline on, et see, mida sa õpid, pakub sulle naudingut, ja et sa jaksad ja tahad õpitud teadmisi elus ka kasutada. Õppimise juures on veel üks oluline nüanss – uudishimu. Kui seda pole, siis on mäng juba ette kaotatud. See uudishimulik mina tuleb iseendas üles otsida ja selle põhjal hakkab kõik ülejäänu iseenesest toimima.

Julgus muutuda ja teha muudatusi. Sellega koos ka julgus eksida. Eksimine on hea, see annab meile õppetunni ja kogemuse ning aitab teha valikuid. Eksimise järel saame me üsna sageli ja üsna kindlalt aru, kuidas ei peaks tegema või olema. See on oluline teadmine, mis ennast harva meile kätte annab, kuid mis tehtud vigade kontekstis lisandub meie elupagasisse suht lihtsalt.

Oskus nutta ja kaasa tunda, koos julgusega näidata oma emotsioone ja tundeid. Vaoshoitud ja loomult kinnisele eestlasele suhteliselt keeruline ülesanne, kuid edu võtmena oluline. Ja ka mehed nutavad! Oskus ennast väljendada. Kaasajal üha olulisem oskus. Me elame kommunikatsiooniajastul, kommunikatsioon loob tähendused.

Me võime olla sisuliselt väga suurepärased inimesed, spetsialistid, eksperdid, kuid kui me ei suuda oma sisule kommunikatsiooniga adekvaatseid tähendusi luua, siis hävitame tegelikult ka kogu sisulise poole. See, kuidas me end väljendame – kuidas räägime, käitume, tegutseme –, annab meie olemisele vormi. Sellest hakkab peale oma imago loomine, nagu me teistele paistame, ja positsiooni loomine sõprade-tuttavate ringis, meie koht ühiskonnas.

Ja last but not least, millised on meie otsused. Üsna lihtsalt jõuame selle loetelu algusse tagasi. Ainult meie ise saame otsustada oma elu üle, oma unistuste ning soovide täitumise ja mõtete realiseerumise üle. Sestap ehk kõige olulisem edukaks saamise juures ongi see, kuidas me oma mina ja selle tahtmisi enda ja teiste jaoks sõnastame ning kuidas me ennast ja oma tahtmisi analüüsime, milliseid otsuseid me selle analüüsi tulemusel teeme. Või milliseid otsuseid me julgeme teha.

Ja siis ikkagi meelerahu ja rõõmu leidmine iseendas ja oma elus. Ja nii otsast peale. Iga tund, iga päev, iga aasta. Elu rutiinide kaudu see edukus tulebki.

Ühe jaoks on see selles, et pärast rasket haigust taas jalule tõusta, teise jaoks on see unelmate reis või töö, kolmanda jaoks on see unistus oma kodust ja perekonnast ja nii edasi. Igaühe jaoks omamoodi. Igaühele väga isiklik, ütleks isegi, et intiimne. Aga ikka ja ainult kinni meie suhtumises ja hoiakutes, meie oma valikute ja otsuste tulemus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 460 korda, sh täna 1)