Kuuekümne teine kiri: õpitav võrgutarkus (1)

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
mõnikord tulevad elus ette hetked, mil ei tunnegi muud kui lõputut õnne. Kõik tundub olevat hästi – kõik! Ootamatu kergus, mis selle mõttega kaasneb, võtab hingetuks. Ei teagi, mida enesega pihta hakata. Kas naerda? Võib-olla valgub silmanurgast pisargi sest suurest üllatusest. Neil hetkedel, mil õnnestub keskenduda oma õnnetundele ja seda mitte rikkuda kainestavate mõtetega (kohe varsti tuleb jälle minna, teha, korraldada, rääkida…), tundub maailm seisvat paigal. Kõik on hästi, kuigi kõik ei saa kunagi hästi olla.

Mäletan selgelt oma viimast täiuslikku õnnehetke. See oli möödunud laupäeval Muhus. Pere tegi lõket, mina astusin seltskonnast korraks eemale. Valisin koduvärava taga välja männipuu, mille juurtel lamas lapik kivi, ning toetasin end sellele. Kivi oli soe. Männitüvi oli soe. Ja soojalt paitas päike ka mu nägu. See oli tänavu esimene kord, kui võtsin end särgiväele.

Saja sammu peale jäävast metsast kostis valjusid hääli. Valetaksin, kui hakkaksin nimetama, kes need lauljad kõik olid – nii hästi ma linde ei tunne. Aga selles olen päris kindel, et kasepuu otsa lendas musträstas ja ühe kadaka pealt tõusis õhku isane metsvint. Madalalt hõljusid mööda erinevad liblikad: kollane lapsu- ja kirju koerliblikas.

Mul polnud kuhugi kiiret, mul polnud kuhugi kiiret…
Järsku tundsin, kuidas rõõm nagu soe vatitekk mähkis end aeglaselt mu ümber. Esiti kohkusin äragi – mis siis nüüd äkki..? Kuni silm kiskus märjaks ja suu samas naeris, sest kõik tundus nii lihtne ja õige.

Võõrale võib tunduda, et mis selles olukorras ikka nii erilist: ullike rõõmustab lindude ja liblikate üle. Kuid kujutlegu see inimene rasket töönädalat – pikki pingelisi päevi, kusjuures töö- ja elukoht on mõlemad linnas. Kus kevade tulemist saab jälgida küll lume sulamise ja tänavapuhastuse järgi, aga sinililli pole ma Tallinnas siiani näinud ja ilmselt ei näegi.

Sellises olukorras polegi vahest nii imekspandav, et kui sa saad korraks oma töisest mullist välja, hakkab hea. Ja kui saad veel teha füüsilist tööd, mis sulle meeldib – kusjuures su töö tulemus on kohe märgata –, nautida seejuures loodust ning veeta aega oma lähedastega, hakkab väga-väga hea.

Tundub, et kui mõned erandid välja arvata, ei saa viimseni täiuslikke hetki endale ise tekitada. Need tulevad omal ajal. Kuid kindlasti saab luua endale võimalusi olla rahul ja õnnelik. Palju me päeva jooksul valjusti südamest naerame? (Las ma nüüd mõtlen, kas ma täna olengi seda teinud…) Samas on nii lihtne asi kui naer ju suisa teraapiavorm – naeruterapeudid on veendunud, et naer mõjub samamoodi kui füüsiline treening, tugevdades ka immuunsüsteemi.

Tahaks olla rõõmsam. Tahaks olla õnnelik. Ei maksa neid tähtsaid asju jätta vaid kokkusattumuste või teiste inimeste hooleks. Ma ei jõua igal nädalavahetusel koju Saaremaale, aga teades, et linnast välja saamine teeb mind õnnelikuks, võin ju selle võimaluse endale luua. Nii tahangi sel nädalavahetusel sõita rongiga Kloogale. Ma pole seal kunagi käinud, kuigi rong läheb peaaegu mu linnakodu kõrvalt mööda.

Millal Sina viimati tundsid, kas või korraks, et üks hetk on täiuslik?
Õnne ja headust!
Kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 35 korda, sh täna 1)