Kooli autoga või autota? (3)

Kui küsida, kas koolide ümbrused peaksid olema autovabad või mitte, siis mina võin siin isiklikest kogemustest öelda, et alates teisest kursusest hakkasin ma koolis käima autoga, kohe, kui juhiluba käes.

Õppisin Kuressaare ametikoolis. Noorele inimesele ja seda enam poisile meeldib ju ikka autoga sõita ja võimalust ei saa ometi kasutamata jätta. Liiati on ametikool jaotatud kahte ossa – üks osa Upal ja teine linnas – ja päris tihti oli tunniplaan sätitud ka nii, et keset päeva pidi Upa koolist linna minema.

Kuigi teatud kellaaegadel sõitis ka tasuta buss, sai autoga alati varem minema ning vajadusel ka kodust läbi käia. Autoga kooli sõitmine lubab ka kauem magada, mis on tervisele kasulik. Ametikooli ümbruses oli piisavalt parkimiskohti ning seega kohaleidmisega muret tavaliselt polnud. Kuigi nüüd on sinna tehtud õpetajatele eraldi parklaala, ei ole kohaleidmisega ka nüüd probleemi olnud, kui mõni suurem üritus koolis jäädvustamist vajab ja olen autoga kohale läinud.

Kindlasti on tervislikum liikuda jala, kui koolini pole pikk maa. Ning ka autoga seotud kulutused jäävad siis ära. Arvan, et paljud vanemad viivad oma lapsed kooli autoga ka sellepärast, et see tundub neile ohutum. Jalgsi liiklemise reegleid peab laps muidugi teadma ja praktikas saab ta neid vabal ajal arvatavasti kogu aeg rakendada, kui kas või sõpradega väljas ringi rändab. Tänapäeval on ka aktuaalne probleem, et aina nooremate õpilaste koolikotid on igapäevaselt lubatust raskemad.

Kõndimine on tervislik, aga tean neid, kes on raske koolikoti tassimise pärast pidanud taastusravilgi käima, et rüht õigeks saada. Siin tuleks taas teha vanematel ehk otsus, et kas last on kindlasti vaja autoga kooli viia või mitte. Arvestades, kui palju on lapsel asju vedada (vahest on kehalise tund või järelevastamine/konsultatsioon ja selletõttu koolikotis ka rohkem asju), kui pikk ja ohutu on tee koolini või kas laps on hiljaks jäämas või kui jube on ilm.

Kui laps kasvab suuremaks ja juba keskkoolis täisealiseks saades ja lube omades saab ise autoga koolis käia, on ka vanematel suurem kindlustunne. Muidugi pole sellega ära hoitud igasugused võimalikud õnnetused, mis autoga sõitjaga juhtuda võivad. Ilusate ilmadega kevadel ja suve poole käisin siiski jala koolis ning olin valmis seetõttu ka varem ärkama. Päevad olid pikemad ning polnud ka sellist väsimust, mis tooks hommikul pähe mõtte äratust edasi lükata ja minna kooli autoga.

Muidugi on õnneks olemas variant, et paljudest kohtadest saavad lapsed kooli minna bussiga. Paljudes kohtades seda ka doteeritakse ning lapsevanem saab kindel olla, et laps läheb kooli. Võib öelda, et kõik on suhteline. Kindlasti on neid koole, mille ümber ei mahu alati kõik parkima. Ei usu, et selle põhjuseks on alati, et paljud keskkooliealised tulevad kooli oma autoga. Näiteks toimub Kuressaare gümnaasiumis ka Osilia kursusi ning osalejad tulevad kohale autodega. Ka kooli ürituste korral tullakse samuti enamasti autoga (terve perega).

Usun, et on aastaid, mil kooli ümbrus on palju tühjem, kuna pole nii palju õpilasi, kes käiksid koolis autoga. Samuti võiks ka õpetajatele soovitada minna tööle jala ja kindlasti paljud seda ka teevad. Tingituna kas või kütusehinna tõusust või soovist hoida tervist ja ehk ka eeskuju näitamiseks. Mul pole midagi selle vastu, et propageeritakse jalakäimist ja tervislikku eluviisi. Võib aga öelda, et kahjuks/õnneks on suund selle poole, et aina rohkematel on võimalus kooli sõita autoga.

Ehk tuleks siis vajadusel suurendada parkimisalasid? KG-l vist pole bussi jaoks parkimiskohta (projektide jms raames aga tullakse ju ikka bussiga kohale) ning siis kasutatakse linnas olevaid parklaid. Kõik on suhteline, nagu ma juba märkisin. Hea on, kui promotakse tervislikku eluviisi, aga kuna inimesi on palju ja erinevaid olukordi on palju, ei saagi ühest reeglit tekitada, hakates seda järgides soodustama üht poolt ning pannes ebasoodsasse olukorda teise poole ehk autoga kooli tulijad (keelumärgid parkimise keelamiseks, et vähendada liiklust kooli ümber jne).

Palju on räägitud ka kehvadest jalgteedest ning sellest, et jalgrattaid varastatakse või rikuvad pahatahtlikud tegelased rattalukud ja rattaomanik saab koolipäeva lõpus negatiivse üllatuse osaliseks. Seega tuleks igaühel endalt ise küsida: kui palju saan mina teha enda heaks, et mu tervis püsiks hea, ning samas tegutseksin praktiliselt, olemata kitsi või raiskaja?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)