Tšernobõl puudutab saarlasi valusalt

Täna, 26. aprillil möödub 25 aastat katastroofist Tšernobõli tuumajaamas.
Hiljuti juhtusin kuulama, kui üks päästeameti kõrge ametnik kinnitas, et meie elanikkonna tervist see suurõnnetus ei kahjustanud, väljaarvatud muidugi need mehed, keda saadeti kriisikoldesse.

Kahjuks see nii ei olnud. Pärast 26. aprilli olid väga ilusad soojad ja päikesepaistelised ilmad. Inimesed olid päevade viisi väljas: tehti kevadisi koristustöid, toimetati aias, paljud päevitasid jne. Me ei teadnud, et tuuled olid radioaktiivset saastet ka meile toonud.

Nagu kõik totalitaarsed riigid, püüdis N. Liit viimase võimaluseni katastroofi maha salata. Alles siis, kui mõõtejaamad Skandinaavias ja Lääne-Euroopas häiret andsid, oldi sunnitud õnnetust tunnistama. Noor mees tegi oma majale katust. Ta oli kõik päevad palja ülakehaga katusel. Nahale ilmus imelik lööve, mille põhjust ei osatud arvata. Mõne aasta pärast haigestus ta leukeemiasse ja suri. Noor neiu võttis päevade viisi päikest, ka temast sai verevähi ohver.

Lüpsja läks varahommikul tööle. Ta rääkis: “Metsa vahel oli mingi imelik udu, noorte kuuskede oksad olid hõbedaselt lillakad. Mitu päeva tundsin end halvasti. Alles hiljem sain teada, mis see oli.” Aastate pärast haigestus ta kilpnäärmevähki, nüüd on ta ammu teispoolsuses. Need on mõned drastilised lood. Need inimesed olid valel ajal vales kohas.

Me ei teadnud, et oleks pidanud viibima siseruumides ja kasutama joodipreparaate. Radioaktiivsetel osakestel pole lõhna ega maitset, keegi ei tea, kui suure kiirgusdoosi ta sai. Teatavasti võivad ka väga väikesed radioaktiivse aine kogused tõsiseid tervisekahjustusi põhjustada, peale vähktõve ja kilpnäärmehaiguste veel luuhõrenemist, südamehaigusi, maksahaigusi jne.

Räägiti, et valitsevate tuulte tõttu sai Saaremaa palju rohkem radioaktiivset saastet kui manner. Siiani on Saaremaal suhteliselt palju vähktõbe. Skandinaavia riigid hukkasid oma kariloomi, jätsid õunad puu otsa, ei korjanud metsamarju jne. Meie kasutasime hoolega kõiki saadusi. 1986. aasta sügisel oli haruldane seeneaasta. Neid oli nii palju, et võis vikatiga niita. Seened on sellised organismid, mis assimileerivad usinasti radioaktiivseid aineid.

Olin 1986. aasta suvel Pilgusel. Pilguse psühhoneuroloogiahaiglas olid ravil mitmed Tšernobõlist tulnud noored mehed. Need mehed olid šokis sellest, mida nad Tšernobõlis nägid ja pidid läbi elama ning hirmust oma tervise ja tuleviku pärast. Neid oli hoiatatud, et nende lapsed võivad sündida puuetega.

Juhtusin nägema, kuidas suur tugev mees nuttis lohutamatult. Ta oli õnnelikus abielus ja nad tahtsid väga lapsi. Nad siiski riskisid. Üks lastest sündis tervena, aga teine mitte, tema elu oli traagiline. Täna, 26. aprillil võiksime süüdata küünlad kõigi Tšernobõli otseste ja kaudsete ohvrite mälestuseks.

Elmi Epro
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 76 korda, sh täna 1)