Kõige kurvemad ja kõige rõõmsamad pühad (7)

Kõigi sügavamate väärtuste kohta kehtib see, et neid on vaja õigel ajal õigest kohast otsida ja leida. Küllap just sellepärast on aeg-ajalt vaja pühasid pidada, veel olulisem on aga mõista pühade tähendust ja olla solidaar-ne nendega, kelle jaoks pühad ei ole lihtsalt vabad päevad.

Pühade pidamine on osa kultuurist, meie mõttemaailmast ja suhtlemisest, suhtumisest iseendasse ja teistesse. Seekordse pühadeajaga võib seis olla veidi segane – munadepühad või lihavõttepühad, ülestõusmispühad või kevadpühad, mis nad siis õieti on? Igaühel meist on võimalus otsida neile pühadele enda jaoks sisu ja tähendus.

Pühad, mis mahutavad kõiki tundeid

Aga isegi kui ülestõusmispühadest endale vaid munadepühad teha, siis kuhu jääks suur reede? Ei saa üle ega ümber selle päeva seotusest ristilöödud Kristusega, Naatsareti mehega, kes käis erilist eluteed mööda. See ei olnud lihtne tee, seal oli rõõmu ja vaeva, julgust ja väsimust, valgust ja pimedust, aga ka tohutut usaldust Jumala vastu.

Mis ma aga tahan öelda, on see, et nende pühade spektrisse mahuvad kõik inimtunded, mis jäävad suure kurbuse ja suure rõõmu vahele ja mis nii või teisiti ükskord puudutavad igaüht meist. Nii mõnedki teavad, mis tähendab näha, kuidas jõuab lõpule selle inimese elu, keda me armastame.

Veelgi raskem ja valusam on see, kui lõpp tuleb ootamatult ja järsku ja liiga vara. Kolgata risti all pidid inimesed kaasa elama olukorrale, kus piinarikkaimat surma suri see, kes ei olnud kellelegi kurja teinud, kes oli teinud ainult head, kinkinud tervist, elu ja vabadust.

Ma usun, et see on olukord, kus valule lisanduvad mõistmatus, kibedus, isegi viha, aga ka sulaselge jahmatus – otsekui normaalne maailm keerataks teistpidi ja aeg hakkaks tagurpidi jooksma. Olen kuulnud ütlust “igaühel meist on oma Kolgata”, see võib olla üks hullemaid olukordi, kus inimene peab kogema süütuna süüd, ja need üleelamised ei pruugi hinges kunagi paraneda.

Suur, särav ja vabastav sõnum

Kui kellegi surm inimese südant sügavalt ja valusalt puudutab, siis mis on see, mis suudaks ära võtta leina ja kaotuse raskuse leinaja südamelt? Surm on kui kivi, mida meie käed ei suuda ära veeretada. Surmale on võimatu leida inimlikku vastust, saab olla vaid Jumala vastus ja just sellest Jumala armastuse vastusest räägivadki ülestõusmispühad.

Elu võit surma üle, midagi, mis on tugevam kui surma raske kivi. Jeesuse ristisurm ja ülestõusmine kuuluvad kokku. Tänu ülestõusmisele on see lunastav surm ja kaduva muutumine kadumatuks.

Kindlasti on neid, kelle mõistusel on ülestõusmist raske uskuda, aga see ei pisenda rõõmusõnumit sugugi. Läbi heade ja halbade aegade on inimesed ülestõusmispühade hommikul tervitanud üksteist sõnumiga: “Kristus on üles tõusnud!” ja vastaja on ikka ja alati kinnitanud: “Ta on tõesti üles tõusnud!”

Ülestõusmise sõnum, mis saabuvate pühade kaudu meieni jõuab, on suur, särav ja vabastav sõnum, aga kas tänulikuks vastuvõtmiseks või külmaks tagasilükkamiseks, see on iga hinge enda otsus. Ega eestlane oma hingest ju eriti rääkida ega seda teistele avada taha – nii vähemalt arvatakse või me ise arvame. Õnneks räägib minu kogemus vastupidist: eestlane on siiras, avatud ja hingeline, lihtsalt aeg ja koht peavad olema õiged.

Me ju kõik usume…

Kõige kurvemad ja kõige rõõmsamad pühad… Pühad, mis annavad lootust, annavad aimu kannatuse ja armastuse suurusest ja võimalusest ka meie elus. Ja ära ütle, et see kõik sind ei puuduta, sest sa ei ole usklik…

Inimloomuse sügavuses on peidus midagi nii erilist, mis saab olla vaid jumalikku päritolu, ja meie ülesanne on see üles leida. Ja muide, ma olen alati kahtlustanud, et usklikud oleme me kõik, viimne kui hing siin maa peal, küsimus on selles, kui sügavale endasse me julgeme vaadata, et see kõik ka enda seest üles leida.

Katrin Keso-Vares
Kuressaare gümnaasiumi kaplan

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 22 korda, sh täna 1)