Lugeja kiri: Kuidas me eakaid abistada tahtsime (1)

Kevadisel koolivaheajal kogunesid krapsakad õpilased koolimaja juurde, et osaleda valla eakate abistamisaktsioonis. Meie soov oli abistada meie tublisid pensionäre kodustes töödes, mis võiksid kevadiste ilmaolude tõttu eakatele ohtlikuks osutuda: tuua vajadusel vett, puid, puhastada õueteid jääst, lumest või siis juhtida kevadist vett liikumisrajalt mujale.

 Ühtlasi tahtsime välja selgitada, mis teeb vanematele inimestele muret ja millised on nende jaoks riskitegurid. Eelnevalt pöördusime valla sotsiaaltöötajate poole, selgitamaks välja, kelle juures ja mida on vaja teha. Üleskutsele reageerisid kõige aktiivsemalt meie kooli kuuenda klassi õpilased. Kohale tulles ei teadnud me veel isegi, kuhu läheme ja mida nimelt tegema hakkame. Olime valmis tegema igasuguseid töid. Samal hommikul selgus aga, et meie heatahtlikust abist keeldutakse.

Meie valla sotsiaalhooldaja Merle Kaljurand helistas veel kord, et õpilased saaksid võimaluse rakendada oma vabatahtlikku abijõudu. Kasutegur olnuks ju kahepoolne – soliidses vanuses vallaelanik saaks korragi vähe kergemalt hakkama ja mõne mahukama töö tehtud ning õpilased saaksid tunda abistamisrõõmu, ning väga oluline osa oleks selline päev ka noorte töökasvatuses.

Võtsin ka ise helistamise ette, et kas tõesti pole kellelgi vaja ei puid laduda ega lõhkuda, oksaraagusid kimpu siduda, õuelt mahalangenud oksi korjata ega miskit muud teha. Sain päris erinevaid vastuseid. Üle seitsmekümneaastane proua vastas, et ta on elupäevad ise puid lõhkunud ja pole ta nüüdki nii vilets midagi, et enam hakkama ei saa. Samuti ei peetud laste tööks okste kimpu sidumist, vee ega puude tuppa toomist.

Ühe veidi eakama prouaga vesteldes kuulsin ta hääles kerget solvumisnooti, et ega ta nüüd nii väeti ka pole. Toob puud tuppa kas või halghaaval ja vett liitrikaupa, kuid abi pole vaja. Mõistame sellist mõtteviisi, sest inimene soovib ise toimetada ja liikumine on samuti vajalik. On tegevust ja töörõõmu.

Õpilaste abi võttis vastu üks 76-aastane härra, kellel saime riita laduda järgmise talve küttepuud. Kõik, mis olid juba lõhutud. Ja võimaluse tööd teha andis meile veel üks proua. Suur tänu selle eest! Meie lapsed tundsid suurt rõõmu sellest toredast päevast. Poisid vedasid käruga puud kohale ja tüdrukud ladusid riita. Vanahärra oli abiks ja toeks ning laste tööga rahul. Tänuks tehtu eest saavad lapsed projekti raames täiendada ka oma ujumisoskust, koos treeneriga ja Leisi ujulas.

Me oleme täiesti veendunud, et meie eakad prouad ja härrad on piisavalt tragid ja saavad endaga ise hakkama. Kuid pärast õpilastega söögilauas istudes arutasime, mis on suuremad riskitegurid vanemate inimeste jaoks. Jõudsime järeldusele, et suurim mure ongi see, et vanurid tahavad kõigega ise hakkama saada ning abipakkumist võetakse kui märki, et ta ei tule enam ise toime.

Selline ise toimetamine võib aga olla ohtlik üksi elavale eakale, keda käib mõned korrad nädalas vaatamas vaid sotsiaaltöötaja või hooldaja. Erinevad vigastused võivad tekkida suhteliselt kergesti. Käel ja jalal ei pruugi enam olla kindlat pidamist ja luud on ka hapramaks muutunud. Nõnda võib kukkumine lõppeda raskelt. Ning kui siis ise abi ei saa kutsuda ja tulemas pole ka parasjagu kedagi, võib olukord muutuda veelgi raskemaks.

Nõndasamuti ei kiputa ütlema seda, kui palavik kiusab. Kas ei peeta seda oluliseks, sest tegutsemist see ju ei sega või on siis mõni muu põhjus. Olen märganud, et ise hakkama saamise tahe on omane paljudele inimestele. Mitte ainult meie koduvallas, ka naabervaldades, maakondades. Ei julge küll ametlikult väita, et selline ongi saarlaste ja laiemas mõistes eestlaste suhtumine, sest sellesisulist uuringut tehtud pole. Kuid mulje on küll, et saarlase kangus paneb ta abist keelduma.

Oma kogemustest tean, et oli tõesti ebamugav, kui ühel hetkel ei saanud teha tavapäraseid majapidamistöid ja keegi teine võttis need minu paranemiseni enda kanda. Oli piinlik, et ma ise ei suuda, oli mure, et teen teisele tüli ja jäi võlatunne. Samas olen ise olnud ka abistaja rollis ja tean, et ei ole vaja tunda muret ega piinlikkust abistaja ees või võlatunnet. Iga liigutuse eest ei olegi vaja tasuda, ei vastuteenega ega muul moel. Kõik, kes on saanud kellelegi head teha, teavad ja tunnevad seda, et andmise rõõm on sageli suurem saamisrõõmust.

Ootame noorte töökasvatuse huvides endiselt pakkumisi meie valla eakatelt ning kinnitame, et rõõm saab olema kahepoolne. Meie vaheaja tegemisi toetas Eesti haigekassa vigastuste vältimise programm.

Raili Nõgu
Tornimäe põhikooli direktor

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 87 korda, sh täna 1)