Kodanik, kirjuta mulle! (9)

Eesti tähistab kodanikuühiskonna nädalat. Kodanikuühiskonna üks normaalseid kriteeriume on kindlasti osalusdemokraatia, mille üks vorm on oma seisukohtade ja arvamuste avaldamine. Ka ajalehes.

Miks ma otsustasin sel teemal kirjutada ja oma arvamust avaldada? Aga just seepärast, et minu meelest siinkohal tagasihoidlikkust vooruseks nimetada ei saa ning ühelt poolt on meil kodanikena õigus teada, mis põhjustel üks või teine ametnik oma otsuseid teeb, teisalt jälle annab avalik arutelu kindla peale rohkem tulemusi kui nurga taga siunamine.

Ma ei ole just pikaajalise staažiga arvamustoimetaja (tõsi küll, aastate eest toimetasin sama külge ka Õhtulehes), kuid olen täheldanud, et näiteks just nn provintsipoliitikud leiavad lehe arvamustoimetaja telefoni või e-posti aadressi üles enamjaolt enne valimisi (kui siiski) ning seda, et need kontaktid peaksid neil olema lauanurgal ja silma all kohe pärast valimisi (olenemata sellest, milline tulemus oli), eriti ei mõisteta.

Küll inimesed mind tunnevad, mu teod räägivad ise enda eest, on peamised argumendid. Lisaks müstiline mõiste “ajapuudus” – nagu oleks meist mõnel ööpäevas rohkem tunde kui 24.

Kui enne viimaseid riigikogu valimisi räägiti päris mitmeski jutusaates Urmas Paeti kunagistest pressiteadetest, mida mees oma tegemiste kohta ise kirjutas ja mille saatuse vastu isiklikult huvi tundis, siis on minulgi sellest ajast oma mälestusi. Olin siis toimetaja Postimehes ja Paet oli Nõmme linnaosa vanem. Avanud Nõmmel laste mänguväljaku, kirjutas linnaosa vanem sellest pressiteate, kus tsiteeris ka iseenda sõnavõttu: ““…,” nentis Paet.” Pärast helistas üle ja uuris, kas ja millal võiks info lehte jõuda.

Toona, kümme aastat tagasi, tundus säärane käitumine pehmelt öeldes koomiline. Ning eks seda veidi äärmuslikuks ju ka pidada võib, kuid igal juhul on see parem, kui kuulda ametnikku teisel pool telefoniotsas ajakirjaniku küsimuse peale ohkamas ja pärimas: “Miks sul nii lollid küsimused on?” või “Kas teil seal tõesti millestki muust enam kirjutada pole?”

Tõsi ta ju on, et nii oleks muidugi lihtsam toimetada, kui ei oleks sul sellist kuklasse hingavat teadmist, et keegi võib su tegemiste kohta aru pärida.
Mis aga takistab n-ö tavakodanikel avalikkusele oma arvamust avaldamast?Olen seda päris paljudelt küsinud ning selgub, et ka kodanikel ei ole aega (vabandan, aga ma ei usu sellesse “kaitsekilpi”) ning ühe peamise argumendina tuuakse välja pessimistlik mõttearendus, et mis siin ikka kirjutada, nagunii ju midagi ei muutu, ning üldse, mis see minu arvamus loeb.

Vaat seesama pessimism ongi minu arvates märk sellest, et me tegelikult oleme normaal-sest kodanikuühiskonnast väga kaugel. Kui me ikka ei usu, et meist endist midagi oleneb, kui arvame, et “nagunii teised otsustavad”, siis jääbki nii, et need kodanikud, kes on tõmmanud selga ametnikurüü, tõusevadki suisa jumala staatusesse ega peagi enam oma pühaks kohuseks valijatele teada anda, mida nemad teinud on või tegemata jätnud ning mis selle kõige põhjuseks on olnud.

Võib-olla olen ma jätkuvalt loll ja naiivne, kuid usun siiski siiralt, et ka ühe lehearvamusega on võimalik midagi ära teha, kas või midagi väikest. Ja väikestest asjadest saavadki kokku suured, olen ma kindel. Toon siinkohal veel ühe omal nahal kogetud näite. Nimelt oli aasta 1997, kui toonane kaitseminister Andrus

Öövel kirjutas Postimehes arvamusloo, nimetades Eesti vabariigi ohvitsere laadakarudeks. Minu kui kodaniku jaoks oli see solvav ning kui tuli minu kord Õhtulehes kirjutada ajakirjaniku arvamuslugu, panin sellele pealkirjaks “Laadakaru Öövel” – oli ju austet minister ise erumajor. Kirjutasin muuhulgas ka sellest, millistes tingimustes need Öövli poolt “laadakarudeks” nimetatud peavad elama, sest sotsiaalsed tagatised olid toonases kaitseväes nullilähedased.

Edasine asjade käik arenes nii, et kui naiskodukaitse tähistas oma 70. sünnipäeva, pöördus kaitseminister minu poole palvega kokkusaamiseks, et arutada riigikaitseprobleeme. See kohtumine toimus ning ma ei saa ütlemata jätta, et ei ole oma elus enne ega pärast näinud suuremat demagoogi kui Andrus Öövel – nimetada kaitseväelase sotsiaalseks tagatiseks palka on ikka õhku ahmima panev küll.

Aga jah, kui tuli juttu toona makstavast korterikompensatsioonist, küsisin, miks peab lasteta leitnant saama rohkem eluasemetoetust kui viie lapsega reamees. Minister imestas, et meil selliseid reamehi üldse on, ja lubas asja üle mõelda. Kahe nädala pärast allkirjastas ta aga määruse, mille järgi said lisakorterikompensatsiooni kõik enam kui kolmelapselised kaitseväelased. Ja see määrus kehtis pikka aega, kuni uue kaitseväeteenistuse seaduse vastuvõtmiseni.

See on vaid üks näide, kuidas lihtne arvamusavaldus leheveergudel on võimeline midagi muutma. Sestap ootan ka Saarte Hääle lugejatelt (ka ametnikelt) enam sõna sekka ütlemist, sest pole ju Eesti riik kellegi teise oma, vaid ikka meie endi oma ning meil on õigus vähemalt öelda, mida me ühest või teisest asjast arvame, millises riigis (maakonnas, vallas, külas) elada tahame.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)