Saaremaa tootjad on lehmalaudas paremad kui viljapõllul (1)

Saaremaa tootjad on lehmalaudas paremad kui viljapõllul

RAHAPUUDUS TAKISTAB: Valjala POÜ juht Liilia Eensaar on taimekasvatuse arengutega küll kursis, kuid rahapuudus ei lase ühistul kõiki oskusi kasutada.
Foto: Egon Ligi

Möödunud nädalal Paides toimunud teraviljafoorumil kõneldi teraviljakasvatajate suutmatusest käia ühte jalga piimatootjatega, kes on toodangu tõstmisel olnud oluliselt tulemuslikumad. Saarte Hääl uuris Saaremaa täistsükliga tootjatelt, kas nende teadmised taimekasvatusest on võrreldavad teadmistega piimatootmisest.

500 hektaril teravilja ja rapsi kasvatav Kõljala ühistu juht Tõnu Post ütles, et seni on neil piimatootmises olnud edasiminekut rohkem kui teraviljakasvatuses. “Piimatootmine on mõneti nagu paremini käpas, kuid teine asi on see, et Saaremaa maad on ikka tüki maad nõrgemad kui Eesti paremates viljakasvatuse piirkondades,” rääkis Post. “Teravili tahab palju su käest saada ja siis ta annab ka vastu, aga kui sul on baas maa näol nii vilets, siis on saaki saada tükimaad raskem,” lisas ta.

Head saaginumbrid

Vaatamata kesistele maadele ei ole teraviljakasvatus Kõljalas vaeslapse osas, vaid ühistu püüab teraviljakasvatuses uute arengutega igati kursis olla ja ka investeerib taimekasvatusse. Selle tõestuseks on Kõljala ühistul ette näidata ka väga häid saaginumbreid. Mõni aasta tagasi saadi ühe hektari suuruselt maatükilt hübriidrukist koguni 9 tonni hektarilt.

“Oli väga hea väetisefoon ja ka maa oli teravilja kasvuks keskmisest parem,” kommenteeris Tõnu Post. Sedavõrd silmapaistvat saaki pole Kõljala mail hiljem küll saadud, kuid 4–5-tonniseid saake on koristatud küll ja küll. Aastal nagu mullu, kui kevadel hävines kogu talivili ja hädaga tuli n-ö jooksu pealt midagi maha külvata, jääb saak muidugi soovitust viletsamaks.

Tõnu Post märkis, et teravili läheb põhiliselt piimalehmade tarbeks, aga ühistu on müünud ka toidunisu ja toidurukkist. Rääkides rohumaadest, märkis Tõnu Post, et normaalsetes oludes on rohusööt olnud Kõljalas väga hea kvaliteediga, kuid jällegi tuleb tõdeda, et Saaremaal on vaja ühe lehma kohta rohkem hektareid kui viljakamates paikades.

Pöide vallas tegutseva PÜ Ranna Agro juhi Enn Kosletski sõnul on piimatootmises edu saavutada lihtsam kui taimekasvatuses, kus väga palju sõltub ilmastikust. “Põllul künnad seemne maha ja teed endast kõik oleneva, aga saagi nullivad sul ära muud faktorid,” viitas Kosletski. “Lisaks pistavad pool saaki nahka lagled ja haned,” lisas ta.

Kivine põld lõhub tehnikat

Ranna Agro juhi sõnul on nende ühistu oma kivistelt põldudelt saanud headel aastatel mõne põllu pealt ka neli tonni hektari kohta. Ühelt 1,2 ha suuruselt põllulapilt koristati kümmekond aastat tagasi isegi 7 tonni nisu hektari kohta aidakaalus. Tänaseks on sellest põllulapist uuesti saanud püsirohumaa, sest kivine põld oli varmas põlluharimistehnikat lõhkuma. Enn Kosletski jutust selgus, et alati ei saa teraviljakasvataja oskuste ja isegi tegeliku saagikuse kohta õigeid järeldusi teha keskmise saagi põhjal.

Näiteks on Pöide kandis maa väga muutlik ja vajab harimiseks sageli erinevat aega ja lähenemist. Maaparanduse käigus liideti palju kunagisi põllulappe üheks massiiviks, kuid nende lapikeste eripära on suure põllumassiivi sees säilinud tänaseni. Nii leidub suure põllu sees tükke, kus ajalooliselt olid vaid kivid ja kadakad, kuid mis aeti Nõukogude ajal maaparandusega põllumassiivi hulka.

Erinevusi silmas pidades vajaks üks koht põllumassiivis näiteks hoopis varasemat külvi kui teine, kuid suure põllu peal pole lihtne erinevuste järge ajada ja seda ka ei tehta. Samas viib selline olukord keskmise saagikuse mõistagi alla, sest osa põllust pole viljakas, osa haritakse aga valel ajal.

Valjala ühistu juhi Liilia Eensaare sõnul on nende ettevõttes tähtsamal kohal loomakasvatus, mis seoses uue robotlauda ehitamisega neelab paratamatult rohkem raha. “Kuna me teravilja kasvatame oma tarbeks, siis me ei investeeri nii palju viljakasvatusse kui talunik, kes ainult sellest elatub,” ütles Eensaar.

Tema sõnul on ühistul hästi teada, mida tuleb teha paremate saakide saamiseks, kuid paraku ei jätku loomakasvatuse ja taimekasvatuse jaoks võrdselt raha. Ei jätku piisavalt raha väetisele ja taimekaitsele, mistõttu Valjala ühistus rekordsaake ka taga ei aeta. Talivilja on ühistu saanud põllult üle nelja tonni hektari kohta, aga kehvapoolsete aastatega jääb keskmine hektarisaak alla kolme tonni, millest ühistu loomade toitmiseks piisab.

Õppimine on au sees

Valjala ühistu inimesed käivad teadmisi saamas nii loomakasvatuse kui ka viljakasvatuse õppepäevadel. Lisaks õppepäevadelt saadud infole konsulteerib Eensaar ka kohapealsete teraviljakasvatajatega. Viljelusvõistluste saakidega mandrilgi kõneainet pakkunud Kaido Kirst annab head nõu ja on alati vastutulelik, märkis Liilia Eensaar, kelle sõnul on ühistul teravilja all maad paarsada hektarit.

Põllumajandusteadlane Peeter Viil ütles Saarte Häälele, et täistsükliga tootjate tase ei jää taimekasvatuses alla üksnes taimekasvatusele spetsialiseerunud tootjate omale ning teadmiste pagas on neil enam-vähem ühesugune. Samas on täistsükliga tootjatel viljakasvatajate ees see eelis, et neil on mineraalväetiste kõrval kasutada ka orgaanilist väetist, mis tuleb laudast ja mida viljakasvatajal ei ole. “Väetise kasutamisel tekib sünergia, sest sõnnik paneb mulla elustiku käima ja tulemuseks on taimekasvatuse kõrgem toodang,” ütles Peeter Viil.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 118 korda, sh täna 1)