Margus Ameerikas soovitab võtta eeskuju piimatootjatest (6)

Põllumajandustarvikute müüja AS Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas kutsub viljakasvatajaid piimatootjate eeskujul saagikust suurendama.

Margus Ameerikas rääkis kolmapäeval Paides toimunud teraviljafoorumil, et viimastel aastakümnetel on Eesti piimatootmise efektiivsus järjekindlalt kasvanud ja väljalüps lehma kohta on kahekordistunud. Seevastu taimekasvatus on tammunud pea samal saagitasemel viimased nelikümmend aastat ja seda sõltumata kasutatud väetisekogustest, uutest sortidest ning tehnika ja tehnoloogia kaasajastamisest. “Minu jaoks on see mõistatus, et kuidas see saab võimalik olla,” ütles Margus Ameerikas Saarte Häälele.

Eesti toodab praegu 800 000–900 000 tonni teravilja aastas, kuid selle koguse kahekordistamine ei tohiks olla väga keeruline. Aastaid kasutamata seisnud põllumaade kasutuselevõtt ja kasutuses olevatel põldudel teravilja keskmise saagikuse suurendamine praeguselt 2–3 t/ha 3,5–4 tonnini hektarilt peaks olema teostatav eesmärk, seda on näidanud ka viljelusvõistlusel saadud oluliselt suuremad saagid.

Nii nagu piimatootmise arenguhüppe taga oli õige söötmine, vajab ka teravili suuremate saakide saavutamiseks korraliku toitmist, usub AS-i Baltic Agro arendusdirektor. “Aga meil on taimed põllul näljas, väike anoreksia valitseb meil põllul,” märkis ta.

Margus Ameerikase sõnul jääb talle arusaamatuks Maalehes ilmunud artikkel, kus kiideti aasta põllumeest Madis Ajaotsa selle eest, et ta ei kurna oma põldu väetistega. “See on ju sama, kui loomakasvataja ütleb, et ta ei kurna oma lehma jõusöödaga, vaid annab talle ainult silo,” lausus Ameerikas. “See on ju iseenesest absurd, sest samamoodi nagu loom vajab kõiki elemente, vajab ka põld kõiki elemente ja väetisega saab anda tagasi selle, mille sa saagiga mullast välja viid.”

Ameerikase hinnangul pole Eesti teraviljakasvatuse probleem mitte ainult väetiste vähene kasutamine, vaid on veel rida teisi agrotehnika komponente, mida põllul ei kasutata. Umbrohi riivab silma kõigil ja ilmselt seetõttu tehakse umbrohutõrjet kõige rohkem, aga taimehaigusi ei näe õieti mitte keegi ja selles osas hoitakse raha juba rohkem kokku. “Külv ja künd tehakse ära, pannakse natuke väetist ka ja siis loodetakse, et ehk vanajumal annab saaki,” osutas Ameerikas. Paraku jäetakse aga tegemata olulised komponendid, mis tagavad, et väetise kasutamine annaks maksimaalse efekti.

Eesti maaviljeluse instituudi vanemteadur Peeter Viil ütles Saarte Häälele, et erinevalt piimatootmisest on taimekasvatuses söötmise pool tõepoolest tagasihoidlik. Ühest küljest on selle põhjuseks osa põllumeeste väike teadmistepagas, teisalt ei luba rahakott piisavalt osta kõiki vajalikke väetisi. “Oleme püüdnud neid asju põllumeestele rääkida ja ärksamad neist on need teadmised ka omandanud ning nende saagid on ka tunduvalt suuremad,” lausus Viil.

Peeter Viili sõnul on mikroelementide sisaldus Eesti muldades väga erinev, kuid põllumeeste teadmised on selles osas puudulikud. “Ei teata lähtefooni, vundamendi võimsust, et millist toitainet on mullas liiga vähe ja mida on seal liiga palju,” märkis Viil. Siiski leidub Eestis mehi, kes saavad 300–500 hektari suuruselt tootmispinnalt sõltumata ilmastikust 5–6 tonni teravilja, ja see viitab juba headele oskustele. Viljelusvõistlusel on hektarilt saadud ka 7–8-tonniseid teraviljasaake, aga seal on väetiste kasutamise tase mõistagi kõrgem ja lisaks makroelementidele antakse taimedele ka mitmeid teisi toitaineid.

Peeter Viil on oma sõnul kindel, et Eesti teraviljakasvatuses on paremad ajad alles ees, sest tootjate kaader nooreneb ja noored mehed on küllaltki õpihimulised.

Eesti põllumajandust sunnitakse liiga mahedaks

Margus Ameerikas ei olnud teraviljafoorumil rahul roheliste loodud kuvandiga, mis näitab põllumehi meedias kui toidu- ja loodusemürgitajaid.
Tema sõnul on igal ajalooperioodil olnud omad hüüdlaused ning taoliseks hüüdlauseks võib pidada ka praegust keskkonnasõbralikkust ehk mahetootmist ehk ökotootmist, millega ollakse valmis kogu põllumajanduslikku tootmist ümber korraldama. Samas jäetakse enamasti selgitamata, kui mahe on mahe või mida mõeldakse mahetootmise all Lääne-Euroopas ja kas sama kehtib ka Eestis.

Tegelikult on Eesti põllud Euroopa Liidu riikide põllumaadest kõige vähem väetatud. Juba 20 aastat viiakse Eesti põldudel saagiga mullast välja rohkem toitaineid, kui on väetistega tagasi antud. Lääne-Euroopas on enamik riigi territooriumist põldude all ning põllupinnal kasutatud väetiste ja taimekaitsevahendite kogused on Eestiga võrreldes mitmeid kordi suuremad.

Kui Saksamaal ei süüdistata looduse reostamises ka 10-tonniste teraviljasaakide saajaid, siis palju väiksemat saaki saavad Eesti põllumehed on muudetud looduse reostajate sünonüümiks, osutas Margus Ameerikas.

Paljudes Eesti valdades on põllumajandus hoopiski hääbumas, põldude osatähtsus kogu territooriumist jääb alla mõne protsendi ja ümbruskonnas ei ole enam ühtegi lüpsilehma. Samas ollakse Eestis piirangute seadmisel aga esirinnas ja sarnaselt üliintensiivse põllumajandusega Lääne-Euroopaga peavad rangeid keskkonnanõudeid täitma ka võssa kasvanud piirkonnad. Näiteks peavad Eesti ääremaade üksikud põllupidajad jätma oma põldude servadesse tee ääres paari meetri laiused umbrohuribad. “Karta on, et need putukad, kellele riba on mõeldud, ei leia seda kuidagi tuhandete hektarite loodusmaastike vahelt üles,” märkis Margus Ameerikas.

Linnuliikide loendusel loendati Saaremaal tavapõldudel rohkem linnuliike kui mahetootjate põldudel, mis näitab, et suures osas Eestis on mahe- ja tavatootmine tänapäeval niivõrd sarnased, et ka lindudel on raske vahet teha. “Võime julgelt kogu oma taimekasvatust loodussõbralikuks pidada, sest Lääne-Euroopa mahetootmine võib olla meie tavatootmisest palju intensiivsem,” rääkis Ameerikas.

Ameerikase hinnangul peaksid piirangud kehtima vaid sellistes piirkondades (valdades), kus võib põldude intensiivsusega probleeme olla. Näiteks seal, kus põldude osatähtsus ületab 2/3 territooriumist. Maheduse määramisel tuleks Ameerikase sõnul võtta aluseks väetiste ja taimekaitsevahendite kogus põllupinna või isegi kogu riigi territooriumi kohta.

Eestis toodetakse praegu viisil, mis kurnab põldusid kõige enam – anname vaid veidi väetist ja imeme oma põllud veelgi vaesemaks. Täna saab kogu maakera elanikkonnast 48 protsenti süüa tänu mineraalväetiste kasutamisele taimekasvatuses. Ilma mineraalväetisteta ei oleks inimkond enam jätkusuutlik, väitis Margus Ameerikas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 62 korda, sh täna 1)