Rahuste rahva ja turistide meeleheaks poodi pidamas (2)

Rahuste rahva ja turistide meeleheaks poodi pidamas

RÕÕMSAMEELNE POODNIK: Rahuste poe omanikul Ave Kaalul jagub lahket naeratust iga ostja jaoks, kuigi aeg pole väikepoe pidamiseks lihtne.
Foto: Aare Laine

“Kui võimalik, tulge laupäeval. Oleme siis elukaaslasega mõlemad kohal. Pood on meil nii laupäeval kui ka pühapäeval avatud,” kutsus Rahuste poe omanik ja müüja Ave Kaal lehemehe just nädalavahetusel oma valdusi uudistama.

Kevadpäike saadab oma kirkaid kiiri maa peale üha intensiivsemalt, sulatades talve jooksul maha sadanud ja nüüdseks kivikõvaks kokkusurutud lumekoorikut. Rannikumeri Rahuste rannas oli aga veel paksu jäävaiba all. Üksikud luiged patseerisid lumest ja jääst vabanenud kaldalähedasel karjamaal. Nemad olid talve üle elanud. Vana põlispuu rannamaantee veeres oli aga talvele alla vandunud ning teiste puude ja põõsaste najal igavesele unele suikunud.

Kasekääru bussiootepaviljoni ooteplatvormi kohale kinnitatud laudadest silt andis teada, et Rahuste pood on avatud. Siledal käänulisel tolmuvabal teel oli lausa lust rooli keerata. Seekordse sõidu ajal nappis aga aega päikeselise Sõrvemaa imetlemiseks. Rahuste rahustavas vaikelus oli vaja kokku saada pisikese külapoe omanikuga, saamaks ülevaadet, kuidas ettevõtjail läheb. Teada on ju seegi, et mitmed sarnased väikepoed on uksed sulgenud. Põhjuseks majandusraskused. Ostjaid on vähe ja neil vähestelgi napib ostujõudu.

Laupäevane ennelõuna Rahuste poe juures oli ajakirjaniku jaoks paljutõotav. Kaupluseesisel parkimisplatsil seisis kolm autot. Ühte neist sisenesid poest just sisseoste teinud inimesed. Oletasin, et ilmselt siitkandi sõrulased.

Nädalavahetusel inimesi ikka käib

Naerusilmse poepidaja Ave Kaaluga ei saanudki me õieti juttu alustada, kui poeuksest astus sisse kohalik talumees. Ajakirjaniku vastu oli ostja millegipärast küllaltki tõrjuv. Lõpuks Juku (nii ta ennast tutvustas) siiski leebus. Piima, kohvikoort ja saiakesi ostnud külamees ütles, et kauplusega on ta rahul. Sealjuures märkis Juku sedagi, et suuremad ostud teeb ta ikkagi Kuressaarest. Loodetavasti läksime Rahuste lambakasvatajaga sõbralikult lahku. “Nüüd tuleb Ula. Tema on jutumees,” andis Ave elukaaslane Andrus Sunduk infot järgmise ostja kohta.

“Oo, tere isamees! Kas sa mäletad, olime Harku järve ääres koos pulmas. Ma olin siis bändimees!” tuletas Ula küla mees Endel meelde mitmekümne aasta tagust toredat pidu Tallinna külje all. Omakandiinimesed on Endlile, kes oma külas ainus päriselanik, mitu austavat nime andnud. Teda kutsutakse ka Ula küla vanemaks. Ula jutu järgi on külas kaks suitsu. Elusaid hingi on külas siiski veel. “Rändlinde on meil ka,” uhkustas endine bändimees.

Kaheliitrine kange õlu, sigaretid ja tualettpaber olid need, mille pärast Ula Endel oli jalgrattal mõnekilomeetrise poetee ette võtnud. Kauba eest makstud, otsis ostja poest veel korraliku pappkasti, mille sisse asjad pakkida, et seejärel kodu poole pedaalima hakata. Tõele au andes ootas Endel sel päeval endale külalist, eks sellepärast see suur kesvamärjukegi. Võib-olla võttis ta nädalavahetusel veel teisegi rattaretke poodi ette?
Ostjad teenindatud, saime poe omanikuga jutuotsa üles võtta. “Eks ta ole selline vastutulelik mees. Siin ta tegi mul trepid puhtaks ja istutas lilli. Niisugune ta on,” kiitis Ave äsjast klienti.

Seitsmendat aastat Rahustes poodi pidav Ave ütles, et Sõrve imeline loodus ja inimesed on just need, mis teda kui Tallinna tüdrukut selle mereäärse paigaga seovad. “Siin on fantastiline. Kui hommikul vara välja minna, siis võib näha kõikvõimalikke loomi ja linde. Põdrad on hästi vahvad ja lindudest kullid. Neil on ju oma kindlad pesitsemispaigad. Igal hommikul nad oma hõigetega nagu tervitavad mind. Karu ma siin aga näinud ei ole,” võttis Ave oma loodusvaatlused kokku.

Üksnes loodus pole see, mis on ettevõtja Rahustesse naelutanud. Väikepoodnikel pole kerge kusagil. “Eks suvi toidab meid ka talvel. Seni kuni see nii toimib, saame me poodi hoida. Aga ikkagi on suur osa ka meeldivusel. Vald on pakkunud meile siin ka eluruumid ja see paigal hoiabki,” jätkas Ave mažoorsetes toonides. Pealinna nüüdne saarlanna tagasi ei kipu. Suvel on Tallinna sõpru Saaremaal hea võõrustada.

“Eriti välismaalased oskavad siinset looduse ilu hinnata. Eestlased on vaoshoitumad,” tõi poepidaja välja klientidelt kuuldu. Tuleb välja, et pisikeses Rahuste poes on käinud turiste kõikjalt maailmast – Inglismaalt, Jaapanist, Hiinast, Hispaaniast, Prantsusmaalt, rääkimata lätlastest, soomlastest, leedulastest ja venelastest.

“Turist imetleb eelkõige väikepoe miljööd. Ta astub siia sisse mitte suuri asju ostma, vaid just vaatama, kuidas saab nii väikesel pinnal pood üldse tegutseda. Tema jaoks on sellel oma võlu. Siin nad rõdu peal istuvad ja külameestega räägivad. Mõni kohalik mees pursib inglise keelt ja kui muidu ei saa, siis võetakse käte ja jalgade keel ka appi. See on hästi vahva,” maalis poepidaja pildi suvisest elu-olust.

Ave viitas suurele 1968. aastal tehtud kauplusekaalule, mis ei ole enam kasutusel, aga toredaks rekvisiidiks poes ikka. “Seda on mõnigi tahtnud ära osta,” teavitas Ave turistide ostusoovidest. Arvelauda silma ei hakanud. On´s need kõik maha müüdud? “Arvelaud on mul praegu laos. Suveks panen sellegi siia välja,” sõnas ka endist poeinventari eksponeeriv omanik. Nädalavahetusel on Rahuste pood lahti just sellepärast, et nn suvesõrulasedki, kes laupäeval-pühapäeval oma maakodus askeldavad, saaksid poest hädavajaliku kätte.

“Suvekodu omanik ostab küll oma toidu linnast, kuid siit saab ta selle, mille oli unustanud kaasa võtta. Inimene tuleb siia ja ütleb, et oh unus ära või näe, seda oleks ka vaja. Nende jaoks oleme ka vajalikud,” rõõmustas Ave.
Mitmed omavalitsused on väikepoode toetanud. Tegutsemise algusaastail küsis Ave Kaal Salme vallaltki abi, kuid vallavalitsusest öeldi, et ettevõtlusega peab ta ise hakkama saama. Vastukaaluks pakuti samast majast, kus kauplus asub, elamispinda. Sellega ettevõtja leppis.

“Võib ju küsida, kas seda poodi üldse vaja on,” arutas Ave. “Kuid inimesed ju käivad – järelikult on vaja,” sai ettevõtja külastajalt vastuse. Suvele läheb Rahuste poe omanik vastu optimistlikult. Selge see, et turismihooaeg on ukse ees ja loodetavasti leiavad ekskursandid tänavugi ka selle väikese maapoe üles.

Kaupluseesisel maalapikesel on pilku püüdmas omapärane kiik. “See on kuulus Rahuste jaanitule kiik. Selle peal on lustinud nii vanad inimesed kui ka lapsed. See on kena asi siin,” andis Ave teada. Peaaegu kogu kauba peab poe omanik ise kohale tooma. Erandiks on vaid jäätisetootjad, kes ise oma kauba ka kõige kaugematesse maapoodidesse kohale veavad.

“Alguses ajas see lausa marru, sest sealt ju tekibki see hinnavahe, mida tavaklient ei mõista. Ostja ei saa ju aru, miks leivapäts on meie poes kallim kui Kuressaares. Selle pätsi siia toimetamine on aga suurte kuludega seotud. Väikeettevõtjad ei suudagi sellepärast konkurentsis püsida, kuna kaubakogused on väikesed. Me ei saa ju müüa sama hinnaga, millega sisse ostame. Klient vaatab hinda ja ütleb: linnas on ju palju odavam,” rääkis poepidaja ostjaid kõige rohkem puudutavast asjast, hinnast.

Rahustes inimest nälga ei jäeta

Paljudes maapoodides ja rändkauplustes on sisse seatud vihikud, nn võlglaste register. Kui inimesel pole maksmiseks parasjagu raha, aga süüa on vaja, siis saab ta oma kauba ikka kätte. Vihikusse või kaustikusse märgitakse võlasumma ja palga- või pensionipäeval maksavad võlgnikud võla poodnikule ära.

“Nälga ma inimest ei jäta, aga alkohoolse joogi jätan küll andmata. See on algusest peale siin niimoodi. Elu näitab, et söögipoolise peale ei olegi vaja niipalju võlgu võtta,” selgitas poepidaja sissetöötatud süsteemi. Turistidele mõeldes on Ave ja Andrus kaalunud suveks väikese kohvikugi avada. See nõuaks aga suuri investeeringuid. “Sügisel arutame seda asja edasi. Ei tea ju, milliseks suvi kujuneb ja mis meist siin üldse edasi saab,” arvas Andrus.

Praegu seisab mõnigi külmkapp poes tühjalt. Selgub, et need on grilliaja ootel. Suveks tuuakse need grillimismaterjali täis. Nõnda siis pole suvitajail-puhkajatel vaja grill-liha ja vorstikeste järele kaugele sõita. Vahel on sissesõitnuil päris imelikud soovid. Kord oli keegi bravuurikas mehike soovinud osta kasti Hennessy konjakit ja ploki Marlboro sigarette. Ise oli ta väitnud, et hakkab Sõrve midagi ehitama ja tahab töömeestele ikka parimat pakkuda. Asi tundus kahtlasena. Ave helistas kohe Andrusele, kes imestas “ehitusettevõtja” lahkuse üle töömeestele nii kallist konjakit välja teha.

“Helistasin siis “ehitusettevõtjale” ja ütlesin, et tellime teile selle kauba, kuid soovime seejuures ettemaksu. Leppisime kohtumise ajagi kokku, kuid mees jäi muidugi tulemata,” rääkis Andrus. Ave sõnul elu karastab ja teeb ettevaatlikuks. “Eks neid ämbreid ole väiksel viisil ka läbi käidud. Mis ei tapa, see õpetab. Tuleb õppust võtta ja edasi elada,” on Ave järelduse teinud.

Kohalike elanike soove Ave teab ja selle järgi valib ta poodi ka kauba. Suvel on sortiment muidugi palju rikkalikum. Rahuste poes saavad ostjad ka kaardimakseid teha. Eakamad inimesedki on sellega harjunud. Eelmisel nädalal püstitati Rahuste poes omanäoline rekord. Teisipäeval oli käive 10 eurot. “See oli nüüd küll rekordpäev, käive oli 10 eurot. Teenisin 5 eurosenti,” tõi ettevõtja välja tõehetke maapoe argipäevast.

“Me ei ole suured hädaldajad. Olen ajalehest lugenud, kuidas mõni on öelnud, et paneb poe kinni. Kui kolme kuu pärast küsin, kas panid poe kinni, siis saan vastuse, et ikka veel ei ole. Hädaldamisest ei ole mingit kasu,” võttis Andrus Sunduk asja kokku.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 150 korda, sh täna 1)