Mida teha traalimeestega? (2)

Mida teha traalimeestega?

KAPTEN JA KAASKOND: Lia Sepp, Ursula Rahnik, Airike Vipp ja Virgo Neemre.
Foto: Tõnis Kipper

Jüri Tuuliku “STB 72-08” jõudis taas lavale päev enne oma 40. sünnipäeva. Peab kohe hakatuseks ütlema, et esietendus pakkus positiivse üllatuse. Võrreldes nädal varem nähtud prooviga olid trupp ja lavastaja Ellen Teemus end tõsiselt kokku võtnud ja tulemus erines varasemast nagu öö ja päev.

Selle lavastuse ettevalmistustega seoses olen ma kord juba kirjutanud, et Tuulik pole oma kauni ja kujundliku keele ning kelmika jutustamisoskusega ühegi lavastaja elu just ülemäära kergeks teinud. Tuulik on nagu Tammsaare, teda peab lugema ja tema jutustamise ja mõtterännakutega kaasa minema. Ta ei anna end kergelt kätte. Tal ei ole isemängivad näidendid, nendega tuleb vaeva näha, leida mingi oma nõks, kuidas tema sõnumile ja tegelastele ligidale pääseda.

Nagu seda oskasid ja suutsid Urmas Lennuk ja Raivo Trass “Varese” puhul. Proovis mõtlesin ja mõistatasin ligi poolteist tundi, et mis see kõik on, miks see on ja miks see nii on. Ega leidnudki vastust. Meremehed merele ei saa, sest traal on katki. Tuleb siin sadamapuhveti moodi punanurgas edasi istuda. Naised istuvad siin peaasjalikult seepärast, et mehed siin istuvad – traalimehed on ju ikka rikkamad ja tegijamad ja asisemad kui need muud mehed.

Ja ajakirjanikud istuvad siin seepärast, et just neist traalimeestest kirjutada kohalikus lehes, teha lausa fotoreportaaž. Ongi kogu lugu. Aga ikka tahaks küsida, et miks? Mis asjus? Midagi võiks ju nagu juhtuda. Teemat ju on – võiks olla suhtedraamat või isegi kriminulli, aga…

Samas proovis tabasin end mõttelt – aga kuidas mina seda lavastaksin? Et kui peaks tegema omaenda pisuhänna ja arvustama siis seda. Ega ei mõelnudki välja. Võib-olla oleksin võtnud Tuulikul nööbist kinni ja öelnud, et nõndamoodi, rahvakirjanik, nüüd istume kuskile kohvikusse maha või sõidame Abrukale ja enne ma sind rahule ei jäta, kui sa mulle selgeks teed, mis selle STB-ga aastal 2011 peale hakata. Või siis oleksin võtnud mõne muu näitemängu, mis on kergemini taltsutatav.

Aeg on materjali kallal kahtlemata oma töö teinud. See, mis 40 aastat tagasi oli kõigile justnagu iseenesest mõistetav ja eluline – traalid, kvartaliplaanid, rändpunalipud, punanurgad ja kalurikolhoosid –, on tänaseks jäänud mõistetavaks vaid keskealisele ja vanemale publikule. Loo ainus ja suurim viga ongi selles, et seal ei juhtu mitte kui midagi. See ongi üks olupilt ja nagu autori žanrimääratlus ütleb: dialoog vahelerääkimistega.

Ajastutruudust on laval rõhutamas plakatid ja punalipud, aga kas need nüüd loole ka midagi olulist juurde annavad, ei tea. Sest lugu ise jääb kuhugi ebamäärasesse aega ja kohta. Ja selles ebamäärasuses ujuvad näitlejad, kel kogemust rohkem, see edukamalt, kes rohelisem, see hambad ristis ja kõigest väest. Näitemäng saab läbi enne, kui midagi on juhtuma hakanud.

Äkki ongi lavastaja ideel jumet ja Tuulik võikski kirjutada loole järje ehk siis teise vaatuse pealkirjaga “STB meeskond 40 aastat hiljem”. Ja seal võiks siis juba midagi juhtuma ka hakata. Tegelaste iseloomustus on meil ju nähtud.

Näitlejatest väärib kiitmist Merike Meriloo, kes suudab talle omase sarmiga elu sisse puhuda igale hetkele, mil ta laval on. Tema Miia puhul on aru saada, mida ja miks ta teeb. Lia Sepp (Sini-Lilla) on vahva oma peaaegu sõnatus rollis ja tema põrandapesu ning harjavarre najal tukkumised on pea sama värvikad kui tema tegelase nimi. Kahjuks on ta jäetud oma rolli ja selle ainsa korduva lausega üsna omapäi toimetama ja seda ta siis jõudumööda ka teeb.

Mait Merivald on mõistagi vana kala, näinud igasugu rolle ja igasugu lavastajaid. Tema tuleb omadega ikka välja ning fotograaf Vessiku roll annab võimalusi olla kohati naljakas ja kohati tõsine. Tiia Marist (ajakirjanik Maaker) on tubli, arvestades seda, et tema roll on originaalis tegelikult meesterahvale kirjutatud, saab ta sellega mehiselt hakkama.

Iseenesest annab selline muutus loole juurde oma võlu ja hoopis teistmoodi tausta. Kahju, et neid uusi võimalusi pole edasi arendatud. Kapten Magnus Kukkel Virgo Neemre esituses võiks/peaks olema nagu loo peategelane, aga eriti palju võimalusi seda tõestada tal pole. Praegu on ta parajalt õnnetu kuju, kellest küll räägitakse palju, aga kes ise asjasse oluliselt sekkuda ei saa.

Lõpuks jääbki ka vaatajale segaseks, kes see kapten siis selline on – oma aja kangelane, olude ohver või siis situatsiooni ära kasutav omakasupüüdlik tegelane. Meremehed on suht napisõnalised, joovad ja mängivad kaarte. Käivad ära, kui punanurgas igav hakkab ja tulevad tagasi, kui väljas igav hakkab. Ometi on igas tegelases karakterialge olemas.

Kas või tüürimehes Räni Pajus (Rando Väljaots), kellel oma marssalikepike paunas, kes tahab ilmtingimata saada kuulsaks kapteniks, keda tänaval ära tuntakse ja kellest lehed kirjutavad. Väga tahaks teada, kas on sellel tahtmisel ka miskit reaalset taga või on see niisama praalimine, et näida teistest pisut enamana. Teistel meestel on ju ka omad hingevalud ja unistused, mille väljaelamiseks jääb lavaaega ja -võimalusi napiks.

Ei saa salata, et trupp on loole püüdnud niipalju elu sisse puhuda kui võimalik ja see tasub end kahtlemata ära. Hea leid on näitemängu lõpetav grupipilt. Publik on heatahtlik ja võtab vastu iga pakutud võimaluse kaasa naerda või iga vaikusehetke, et kaasa mõelda.

Asjaolu, et esietendusele oli publikut kogunenud peaaegu saalitäis, annab tunnistust sellest, et rahvateatrit on rahvale vaja, et inimesed tahavad vaadata, kuidas nende oma tuttavad, naabrinaised või -mehed lava peal hakkama saavad. Eriti veel siis, kui mängitakse omakandimehe lugu. Jääb vaid soovida, et rahvateatril jaguks tervist, jõudu ja tahtmist oma poolsajandi juubel ära oodata. Palju pole ju jäänudki…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 130 korda, sh täna 1)