Lugeja kiri: Elu on ilus, ka Sõmera hooldekodus (4)

Töötasin AS-i Hoolekandeteenused Sõmera hooldekodus tegevusjuhina kolm aastat ja mul on tekkinud mõned mõtted, mida tahan jagada teiega.

Töötasin majas nr 3, kus on leidnud endale kodu 38 naist. See kõik on kurb, kuidas nad on sattunud meie asutusse. Paljud on viibinud siin aastakümneid, enamikul pole kuhugi mujale minna. Kollektiiv siin kolmandas majas on tubli, kõik teavad, mis neilt oodatakse, ja kui tööle tullakse, siis kodused asjad jäävad ukse taha.

Siinsed elanikud saavad meiega hästi läbi (välja arvatud mõned erandid, kuid nendest me peame aru saama). Kutsutakse meie hoolealuseid klientideks, kuid see on mulle võõras – kui inimesele on pandud diagnoos, siis on ta haige ja teda tuleb kohelda kui patsienti.

Maja on vana, lootus on remondi peale, aga kõik vajalik on olemas – külm, soe vesi, duširuumid, WC-d, väga korralik suur puhas söökla, kus mahub sööma 300 hoolealust. Igas majas on lisaks oma söögituba, kus söövad väetimad. Puhtad riided on kõigil seljas, tänu muidugi humanitaarabile, aga ostetakse ka uusi rõivaid, jalanõusid. Kõik peaks nagu korras olema, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis hingelisest abist.

Kallid inimesed Saaremaalt ja kaugemalt – miks olete unustanud oma sõbrad-sugulased siia? Kas on raske tulla külla ja vaadata oma sõbrale, tuttavale silma, tunda huvi tema tegemiste vastu? Isegi kaart, kiri oleks ju lugupidamine teise inimese vastu. Teate, kuidas nende silm särab, kui nad saavad kirja või kaardi. Mina olen seda näinud. Seda ei ole ju nii palju soovitud. Meie keegi ei tea, kus meie oma elutee lõpeb ja kus me lõpuks oleme.

Ja juhtkonnale Tallinnas soovin, et personal saaks rohkem tegeleda hoolealustega, vähem arvutis olla. Arvuti ei tee nende elu paremaks, nagu üks meeshoolealune oli öelnud: “Nüüd istute arvutis ja meie jaoks jääb vähem aega!” Lõpetuseks ütlen: elu on ilus ja ilusamaks peame selle ise tegema, kuidas keegi oskab. Ja külastage ikka oma sõpru, sugulasi, siis näete ka teistsugust Eestit, mis polegi nii hirmus, et seda mitte näha. Mina olen igatahes väga tänulik Sõmera hooldekodule, kes võimaldas mul siin töötada kolm aastat ja saada palju uusi kogemusi. Aitäh kolmanda maja kollektiivile ja tuult tiibadesse, uusi mõtteid ja tegusid!

Hele-Mall Lõuk

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)