Kõne Iffile: Täna räägime eesti rahva kurvast tähtpäevast – küüditamise aastapäevast

1949. aastal jäi meie perekond küüditamata. Olen tagantjärele mõelnud, et kui mina sündisin 1949. aasta juunikuus, siis ilmselt poleks mind lihtsalt olnud. Ema oli ju siis ikkagi lõpukuid mind ootamas ja kui see oleks lõppenud kurvasti, et ta oleks topitud kuskile loomavagunisse ja Siberisse saadetud, siis kardan ma, et minu silmad poleks ilmavalgust näinud. Selles mõttes olen mina saatusele väga tänulik, et läks teistpidi.

Kui on inimesi, kes ütlevad, et lõpetage ära, et kaua võib küüditamisest rääkida, on see minu meelest täiesti lubamatu suhtumine. See on räigelt lubamatu suhtumine sellepärast, et meie rahvas on nii väike ja kui meie rahva vastu pannakse järjest toime mitu küüditamise aktsiooni, siis – tule taevas appi! – miks sellest ei tohi rääkida? Sellest peab rääkima, minu meelest sellest peaks kisendama. See oli karjuv ülekohus, sest need inimesed, kes viidi ja kellest suur osa hukkus seal, keda hoiti seal aastaid-aastaid kinni, ka pärast Stalini surma… Ma tahaks teada küll, milles need inimesed nii väga süüdi olid.

Kui meie rahvaarv oleks miljard, siis võib-olla tunduks see tühise näpuotsakesena, aga meie rahvas ei saa kunagi arvult suureks ja seetõttu on iga inimese väärtus väga suur ja iga rahva poeg või tütar on meile väga kallis. Nii et need, kes ütlevad, et sel teemal ei tohiks enam rääkida, suhtuvad asjasse ikka väga valesti.

Need neljakümnendad olid meie rahva jaoks ikka hirmus aeg, ime, et nii paljugi seda eesti rahvast alles jäi. Kui Stalin oleks edasi elanud, siis ilmselt eesti rahvast enam ei oleks ka, sest kuuldavasti kavandati veel suuremaid ümberasustamisi, ja see on selge, et siis oleks jäänud ainult väliseestlus seda maad taga nutma. Ja seda ka ainult mõned põlvkonnad ilmselt.

Ma olen lugenud päris palju küüditatute mälestusi ja olen rääkinud inimestega, kes on olnud küüditatud. Üks neist oli minu hea sõber, kadunud Mati Nuude, kes oli siis kaheksa-aastane poiss, kui ta koos vanematega ära viidi, ja tema meie koostöö ajal rääkis väga sageli sellest Siberi-elust.

Nuude ütles, et tema oli siit minnes kiitsakas poiss, kes ei osanud vene keelt, mistõttu ta sai seal kogu aeg peksa. Temas tekkis trots ja hakkas tegema trenni. Tegi nii palju trenni, et ühel päeval enam peksa ei saanud, vaid andis ise vopsu, kellele vaja.

Teine inimene, kellega olen varases nooruses neid jutte ajanud, oli minu vanaema. Tema rääkis ka sellest Siberi-elust – vaesusest, näljast, kuidas neil karud kogu aeg külas käisid ja kuidas marjade korjamisega suudeti endal hing sees hoida.

Eriti julm ja sadistlik oli muidugi see, et 1949. aastal küüditati osa inimesi teistkordselt. Selle peale tavaline inimlik mõistus ei tuleks. Aga nagu ütleb ka laulusalm: “Õelust on ilmas, kurjust on ilmas…” Ja kui kurjus pääseb võimule, siis ei ole mitte midagi teha.

Minu emapoolne suguselts küüditati juunis 1941 ja ma olen seda meenutanud, aga kodus panen kindlasti ka täna küünla põlema ja mõtlen nende märtsiküüditatute peale ka. Annaks jumal, et selliseid aegu enam ei tuleks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 23 korda, sh täna 1)