See, et Mändjalas valmivad Sõrve metsadest leitud mürsukestadest viikingiaegset vurhvi ehted, on meie arvates kiiduväärt mitme kandi pealt. Esiteks muidugi leidlikkus, kuidas ikka veel metsi risustavatest sõjaaja jäänustest on võimalik teha midagi ilusat, mis koguni seotud kohaliku ajalooga.
Usume või mitte, aga legendid saarlaste-sõrulaste seotusest viikingitega elavad meie hulgas edasi. Ning miks mitte panna siis viikingiaegseid mustreid ka tänapäevastele ehetele – on ju selle “koolkonna” austajaid olemas tänapäevalgi ja päris hulka.
Samuti meeldivad meile ettevõtlikud inimesed, kes teevad midagi uut, harivad ennast ja selle kaudu ka teisi. Neil inimestel, kel pea on täis ideid ja käed tegemisi, vaevalt et tuleb mõttesse minna lihtsalt linna või küla peale laamendama, nagu juhtus Kuressaares, kus kaagid niisama heast peast (vaevalt et mõistlikku seletust nende teguviisile leidub) kiviaeda lammutasid.
Kivistunud südamete ja nägudega kaagid kiviajast lammutasid kiviaia. Tublid poisid! Kas inimene on tõesti ahvist arenenud? Pigem Jumalatu ühiskond. Ruumi on kõigele, peale Tema. Ja need “vaiksed koidikud” peale kõrtside kinni panekud meie linnas- otsekui loomakari oleks kesklinnast üle käinud. Looma peab kinni elektri karjus, kuid inimest saab muuta ainult Hea Karjane. Kumma karjase valid sina?