Viiekümne üheksas kiri: üllatusmuna “Elu”

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
kui Sul on pisikesi magusasõpru, oled neid ilmselt rõõmustanud üllatusmunaga. Poes, kavalasti kassaleti ääres, on neid tavaliselt mitut sorti – olgu siis superkangelase pildiga, multifilmitegelasega või lihtsalt kirevate kirjadega n-ö “tundmatu looma nahk”. Minu kogemus ütleb, et kokkuvõttes polegi suurt vahet, milline neist valida: maiustus kooritakse ikka õhinal lahti. Ja tühja sest odavast šokolaadist, mis muna kesta moodustab! Oluline on kähku teada saada, mis on muna SEES.

* * *
Täiskasvanute üllatusmunad on šokolaadi ja plastmasskestata. Ning pigem on eeldus see, et üllatus on halb, kas pole? Järelikult – mida vähem neid on, seda parem.

Jäin sellele ütlusele mõtlema, kui olin viimati Saaremaal ja sain kokku ühe kalli inimesega. Ta tõusis mind kallistama, ilus ümmargune kõht kummumas. Arvutasime kiirelt, et pole pea kaks aastat näinud. Jah, ma teadsin veel, kus ta töötas või kellega elas, aga titeootusestki olin kuulnud teise ühise sõbra kaudu. SEE järelikult polnud uudis. Aga vaadata armsalt kummuvat kõhtu ja mitte teada, et beebi ilmaletulek on kahe nädala küsimus, oli seda ometi. Ma ei teadnud, kas ta tuleb kohtumisele üksi või kaksi, see teadmatus oli mulle üllatus, sest…

Kas ma olen nüüd üks neist inimestest, kes ei jaksa end hoida kursis nende inimeste tegemistega, kes on (olnud) olulised? Kas sellest punktist alates jääb neid järjest vähemaks ja miks see nii on? Sest töö võtab aja ja kohtun nendega harvemini? Ometi on olemas telefonid… Miks ei tundu loomulik lihtsalt helistada ja küsida: “Mis uut?”

* * *
Paar päeva tagasi seisin õhtul kassasabas. Kui kord jõudis minu kätte, tegi müüja prohmaka: kuidagi suutis ta mu pooliku kapsapea triipkoodi sisestada kaks korda. “Täiesti vahva,” urises see noor tüdruk läbi hammaste ja tassis tülpimust varjamata juba kassast läbi lastud kauba enda juurde tagasi. Ta alustas otsast, mulle kordagi otsa vaatamata või naeratamata. Kui ebaviisakas, imestasin mina, aga ei öelnud midagi. Ka hüvasti ei vaevunud see neidis jätma, kuigi teda tänasin.

Suhu jäi mõru mekk, justkui oleksin lubanud teha enesele ülekohut. Samas, mida ma pidanukski ütlema? Seda turtsakat müüjat lohutama, et apsakaid juhtub kõigil? Köhatama ja andma märku, et ka mina, klient, olen leti ääres olemas?

* * *
Täna jõudsin töölt koju kell kaheksa. Istusin kohe arvuti taha, sest meenus, et ühele kirjale jäi päeval vastamata. Muidugi leidsin postkastist veel paar tööalast e-kirja, mis tuli vähemalt läbi lugeda. Korraga tundus mulle, et ma pole päeva jooksul jõudnud midagi korda saata. Tundsin, kuidas väsimus lõi pea peal kokku. Aga kui siis hakkasin päriselt mõtlema, mida olin teinud – lugedes järjest tõesti kõiki samme –, polnudki neid asju nii vähe. Kas inimese loomuses on pigem alahinnata oma võimeid?

* * *
Lapseelu üllatusmuna sees on plastikkapsel mänguasjaga. Täiskasvanu üllatusmuna annab enamjaolt ainest mõelda, millised on su piirid ja kui palju sa oled nõus millegi nimel pingutama. Väärt saak mõlemal juhul.

Tulgu Sul hea päev! Kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)