Keraamika ja vaibad Saaremaa kunstistuudios

Keraamika ja vaibad Saaremaa kunstistuudios

KINDLATES KÄTES: Kunstistuudio perenaine Anne Tootmaa Peeter Kuutma vaiba ja Leena Kuutma oma keraamikaga.
Foto: Tõnis Kipper

Saaremaa kunstistuudios on vaadata Leena Kuutma keraamika ja tema isa Peeter Kuutma vaibad.

“Tehnilises mõttes on minu tööd kahtlemata keraamika,” ütleb Leena Kuutma oma loomingu iseloomustamiseks. “See on kõrgkuumuskeraamika, mis on põletatud 1245 või veidi enama kraadi juures ja sarnaneb juba portselani tugevusele. Visuaalses mõttes on minu tööd segu skulptuurist ja keraamikast.”

Kunstniku sõnul balansseerib osa asju kasutatavuse piiril ehk neid võib ka õunakausina kasutada, kuid lähtuvalt tema skulptuurialasest haridustaustast on ümaraid vaagnasarnaseid aluseid miksitud väikeste figuuridega. “Kokku annavadki nad sellise rohkem või vähem skulpturaalse objekti.”

Figuuridega seeria üldnimi on “Ümarlaud”. Igaühes neist on oma meeleolu ja oma lugu. Näitusel on veel teinegi päris värske seeria, millele kunstnik pole jõudnud veel nimegi panna. “Oluline oli võtta mingi suurem maht, mis koos väikese figuuriga looks oma maailma,” selgitab Kuutma.

Saaremaa näitus läheb ilmselt ajalukku esimese väljapanekuna, kus saab koos näha isa ja tütre töid. Eesti ühe kuulsama vaibakunstniku Peeter Kuutma loomingust on esindatud väikseformaadilisemad tööd. Peeter Kuutma on kahtlemata eesti geomeetrilise vaibakunsti üks tuntumaid tegijaid, tema abstraktseid vaipu on nimetatud ühteaegu suursugusteks ja dekoratiivseteks.

Mitmekülgse tekstiilikunstnikuna on ta enam kui kolmkümmend aastat tegelenud pindpõimetehnikas vaipade loomisega, sealhulgas ka sisustustekstiilidega konkreetsele ruumile, alates elutoast kuni Toompea lossini. 1970. aastatel kavandas Peeter Kuutma ka interjööritekstiile, eesriideid Tallinna, Pärnu ja Viljandi teatritele.

“Põnev on katsetada sellist ühist näitust, sest töödel on küllaltki erinevad lähenemised. Need on siiski erinevad maailmad,” märgib Leena Kuutma. “Kui ma varem tegelesin rohkem skulptuuriga, siis oleks olnud minu töid hoopis raske tekstiili ja vaipadega siduda. Nüüd on mingisugused seosed tekkinud. Ja see siin ei ole ka kontseptsiooninäitus. See ongi kahe erineva inimese tööde väljapanek.

See on mõnes mõttes katsetus ja kuigi me saame mõlemad aru, et ei ole mõtet ka kahte väga erinevat maailma pereliini põhjal kokku panna, loodan, et siin ehk tuleb tervik.” Päris huvitava tulemuse saaks ka siis, kui isa Peeter võtaks ette keraamika ja Leena otsustaks katsetada tekstiilis. “Võib-olla see polegi paha mõte. Äkki peakski katsetama? Ma arvan, et see oleks päris lõbus. Ilmselt oleks ka huvitav.

Selle protsessi jaoks peaks võtma aega, et tehnilised võtted kätte ja jooksma saada, aga ma arvan, et meie mõlema isikupära jääks alles. Minu puhul tõenäoliselt figur-aalsus ja isa puhul on tema märksõna läbi aastate olnud lihtne selge vormikeel, karge üldmulje, geomeetria ja sinised toonid. Ma ei usu, et ta nendest loobuks ka keraamikaga katsetades.” Seekord on mõlemad siiski jäänud oma liistude juurde ja täiendavad teineteist kauniks tervikuks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 137 korda, sh täna 1)