Kõne Iffile: Täna räägime Iffiga kokkamisest.

Iff kinnitab, et see pliidi ääres “mängimine” meeldib talle, see rahustab ja samas erutab. Ning Muhus puupliidil vaaritatud supp maitsevat hulga paremini kui Tallinnas elektripliidil keedetud.

Naistepäeval tegin muhu naistele sibulasuppi. Mõtlesin küll, et peaks midagi tõsisemat tegema, aga kuna mul jäi aega ettevalmistuseks napiks ja see sibulasupp mulle endale hirmsasti meeldib, siis jäin selle juurde. Tundus, et see maitses ka neile.

Ma ise sõin seda sibulasuppi esimest korda Prantsusmaal. Meeldis, kangesti meeldis. Mõtlesin, et mis nipp sellel ometigi on. Kokaraamatust “Rahvaste toidud” vaatasin retsepti ja see oli täiesti lihtne. Nüüd olen seda ise täiendanud. Mina praen sinna sisse suitsupeekonikuubikuid, riivin porgandit ka. Ja siis riivjuust, saiakuubikud. Väga hea supp tuleb ning kiiresti ja vähese vaevaga.

Olen aru saanud, et kui sa ikka mõtled mitu korda järjest ühest ja samast toidust, siis tuleb seda ilmtingimata ka teha. Siis see maitseb kõige paremini. Mina ise olen suur supiarmastaja. Teen neid tihti ja igasuguseid. Ka keerulisemaid, näiteks seljankat, mis tuleb täiuslik siis, kui sa kõik ettenähtud komponendid sinna sisse ka paned. See tahab natuke mängimist, aga asi on seda väärt. Minu lemmik on ka kartulipuder, mis tehtud heast Muhu kartulist või, rõõsa koore ja praetud pekikuubikutega.

Mulle meeldib süüa teha. Mu ema oli äärmiselt hea kokk ja eks ma poisikesena tahtsin teda söögitegemisel abistada. Sealt see pisik mulle külge jäi. Päris iseseisev elu algas mul pärast sõjaväge, kui tuli ise enesele süüa teha. Siis ma mäkerdama hakkasin.

Mõned toidud on mul vastu taevast ka läinud, aga ükski retsept pole ju dogma. Igal kokal oma maitse, iga kokk teeb toitu omal viisil. Näiteks saab ju kala praadida sadat moodi. Mina olen selline inimene, kes on püüdnud pliidi ääres lõbutseda. Kokaraamatuid on mul palju – 50 kindlasti. Sealt vaatad retsepti ja asud justkui stardipositsioonile. Edasi nuputad juba ise, lisad juurde, võtad maha.

Ma pole selliste ülipeente roogade tegija, olen harrastuskokk, kes teeb süüa eelkõige oma pere jaoks. Mu lapselaps leiab, et mina tegevat parimat viinerikastet, mis ta elus saanud on.

Olen üsna palju reisinud ja erinevate maade toite ka proovinud. Viimati olin Goas, kus toidud on väga vürtsikad, enamasti kõik karrimaitselised. Väga palju süüakse riisi. Juba teise nädala alguses oleksime väga tahtnud musta leiba, Muhu kartulit, meie mahedamaitselisi suppe.

Olen söönud igasuguste loomade liha, kõiksuguseid mereande, söönud madusid ja joonud maopuskarit… Laoses sõin küpsetatud tarakane, mis maitsesid kui vähid. Väga head olid. Aga koera- ja ahviliha ma ei söö puhtalt eetilistel põhjustel.

Laoses on tänaval tuhandeid inimesi, kes müüvad toitu, lõhnad on nii tugevad, et panevad pea pööritama. Ma igaks juhuks ei proovinud neid kahtlasi võbisevaid tarretisi… Viimati olin Austrias. Sealne rahvas sööb luksuslikult. Praed on üüratu suured, salatid kosmilised – telli üks ports ja kõhu saab täis kolm inimest!

Praegu olen Muhus. Siin on juba kevade märke. Linnud laulavad teisiti kui talvel, kuigi lund on nii palju, et ega see enne kuu lõppu ära sula. Eile panin vahtramahla jooksma… Hetkel sõidan koju ja luban endale ühe kuningliku söömakorra – praen sealiha sibulatega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 18 korda, sh täna 1)