Juhtkiri: Ääremaastumise vastu (6)

Hiljuti tehtud statistikast on selgunud, et vanasti ehitati kirikuid sinna, kus oli rohkem inimesi. Nüüd seisavad kirikud seal, kus inimesi enam ei ole. Ehk siis maal. Näiteks toodi üks Tallinna kogudus, kus on 500 korda rohkem liikmeid kui ühe pisikese maakiriku koguduses. Kuid kirikut on vaja. Ning seepärast makstaksegi nendele hingekarjastele toetust, keda kogudus ise üleval pidada ei suuda.

See, et inimesi on vähe, ei tähenda veel, et nad ei vääriks normaalseid elutingimusi. Mis omakorda tähendab, et nende vajadused oleksid rahuldatud. Ka söömine on vajadus. Tänapäeval saab sööki osta poest. Pole poodi, pole ka järelikult midagi eriti süüa. Sest maal elav vanamemm linna mammutmarketisse ülemäära tihti ei satu. Ei satu ka naabervalla kauplusse, kui see asub mitukümmend kilomeetrit kaugemal.

Mida siis teha? Tuleb proovida poodi elus hoida. Parafraseerides üht tuntud ütlust võiks öelda, et igas vallas peaks ikka kirik ja pood olemas olema. Torgu vallas on kirik olemas, õnneks jääb alles ka kauplus. Ning seda tänu vallaeelarvele, mitte riigi rahale. Kas sellises järjekorras võitlemine ääremaastumise vastu on ikka päris õige?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)