On väga kummaline, et 21. sajandil tuleb ajalehel veel kirjutada viletsast raadiolevist. See tundub lausa veider, sest oleme ju oma teada teaduse ja tehnika saavutustega esirinnas. Aga et praegu tuleb lehel pöörata tähelepanu sellele, et inimesed ei kuule raadiosaateid, on lausa uskumatu.
Võimalus raadiot kuulata peaks tänapäeval olema ju nii elementaarne ja selle võimaluse puudumine nii uskumatu, et ei oskagi kivi kellegi kapsaaeda visata.
Igal juhul on tegemist häbiväärse asjaga, uskumatu tegematajätmisega, mis tuleb kindlalt ja kiiresti korda ajada. On ääretult kahetsusväärne, et peame kirjutama aastal 2011 sellest, et meil on paiku, kus inimestel ei ole võimalik raadiot kuulata.
(Vaadatud 12 korda, sh täna 1)
et raadio kuulamiseks peab käima raadio käes mööda maja ringi ja otsima kohti,kus mingit jaama kuulda on.näiteks KUKUt kuuleb ainult elutoas riidekapi otsas ja sedagi koos kohutava sahinaga.
Soovitan proovida raadio kuulamist üle interneti.
Eesti ringhäälingu iseärasuseks on algusest peale olnud suure hulga väikeste ja nõrga signaaliga saatejaamade võrk üle kogu maa. Seepärast ongi kogu aeg püsinud imestamisväärne olukord, kus kogu Eesti territooriumil on kõikidel aegadel olnud Eesti Raadiol talutaval tasemel kuuldavus vaid saatejaamade vahetus läheduses Tallinnas ja Tartus (paar aastat ka Türi ümbruses). Riiast, Helsingist, Varssavist ja Moskvast lähtuvad raadiosaated on kogu Eestis alati Tallinna saadedest paremini kuulatavad olnud. Ja mis seal televisioonistki rääkida – Tallinna pilt pole Kuressaares tavaantenniga kunagi otse kättesaadav olnud, küll aga Riia.