Viimastel aastatel Kuressaares filmide näitamisega tegelenud ööklubi Diva tahab seansse vähemaks tõmmata. Tegelikult võib neist aru saada. Sest kui ikka inimesi ei käi, kaua sa ikka filminäitamisele peale maksad.
Ega muuks kui filminäitamiseks tänapäeval Kuressaares toimuvat nimetada eriti saagi. Kino meil ju ei ole. Sellist kohta, mida saaks kinoks nimetada. Viimati oli selline kino Kuressaares Oktoober ja Eesti vabariigi teistkordse alguse ajal ka Diva eelkäija poolt ülalpeetud kinosaal.
Karta on, et Kuressaare taolises väikelinnas ei saagi enam kunagi kino olema. Sest kes peaks selle taaga enda kaela võtma? Kinopidamine pole rentaabel ja ööklubis filmide näitamine on kinokultuuri välja suretanud. Surnud asju on väga raske ellu äratada. Kui mitte võimatu. Gümnasistieas noored, kes ehk tahaksid kallimal käest kinni hoides kinos käia, on kino näinud vahest ainult telekast või Tallinnas. Ja üleüldse on Kuressaare rahvaarv nii väike, et siit ei tule piisavalt kinokultuurlasi, kes kinokassat täidaks. Ei jää vist üle muud kui tõdeda, et ajastu eripära. Ja sellest on ilmatuma kahju.
Kui Kuressaares oleks üks korralik kinosaal, küll siis ka rohkem rahvast käiks. Kahjuks praegune koht ei ole tõesti kõige mugavam aga hea, et seegi on. Kui Rapuntsel jooksis, siis oli rahvast ju murdu, inimesed istusid nendel kõvadel puutoolidel ja ikka keegi ei virisenud!