Riski hinnang, kui häda käes

Riski hinnang, kui häda käes

 

Varem, enne ehitusseaduse kehtestamist 2003. aastal, oli meil planeerimis- ja ehitusseadus 1995. aastast, mille kaheks eraldi toimivaks seaduseks tegemisest on minul tõsiselt kahju. Vanas seaduses oli oluline ja loogiline sõnum: enne planeerimine ja selle järel praktiline ehitustegevus.

Ohu märke oli tookord teisigi. Üheks tähtsaks printsiibiks vabariigi algusaastatel oli nõue arvestada olemasolevaga, st uue ehitamisega ei tohiks kahjustada olemasolevat; piirkonna inimeste elu- ja talitlustingimusi ei või muuta nende inimeste nõusolekuta, nendega läbi rääkimata. Demokraatlik põhimõte, mis hägustus ühe seaduse kaheks löömisel, ja seda ongi sageli eiratud.

Loen huviga üleujutusohuga seotud riskide hindamisest, et alates 2015. aastast on üleujutusohuga seotud riskide hindamine ja maandamine osa veemajanduskavade koostamisest. Millistes kohalike omavalitsuste üldplaneeringutes Saaremaal on neid riske hinnatud või arvestatud?!

Merepiirita on meil vaid Kärla vald. Meenuvad need põhjendused ja tähtsad asjaolud, millest on tingitud kõik ebanormaalsed detailplaneerimised ja ehitamised veepiirile ohtlikult lähedale, lähemale, kui planeerimis- ja teiste seadustega lubatud. Hulgi tehtud erandid, mille ehitusriske hakatakse nüüd tagantjärele hindama, teadvustama. Tänapäevalgi on geograafiainstituudi spetsialistidel soovitus mere äärde ehitamise ja selle planeerimise kohta, mis pärit esivanematelt: ei tohi ehitada sinna, kus meri on kunagi peale tulnud!

Seadusejärgne 1,5 m veepiirist kõrgemal on lubatav ehitusala – peaks olema piisav turvavaru. Muud asjaolud on vee pealetuleku peatamiseks vähemtähtsad. Madala kalda puhul juhtub, et ka poole kilomeetri kaugusel või veelgi kaugemal nn mere nulljoonest võib meri tekitada üleujutusi, kahjustusi. Omal ajal teadsid Kuressaare linna Tuule tänava linnapoolsete majade omanikud, et nende majade ja mere vahele hooneid enam ei püstitata – liiga madal maa teisel pool tänava kehandit, linna üldplaneering kinnitas sama. Siis ootamatult ilmnes, et mujal polegi linna laiendamiseks ruumi!?

Keskkonnaspetsialiste ei võetud kuulda

Ei aidanud tuntud keskkonnaspetsialistide sõnavõtud ja vastuväited detailplaneeringu avalikul arutelul linna raekojas. Ehituskavad kinnitati ja hooned püstitati sinna, kus rannikumeri oma ohtudega põhjustab riskide hindamist. Detailsete planeeringutega rikuti ja rikutakse üldiseid, palju olulisemaid printsiipe ning kehtestatud üldplaneeringuid. Veel kümneid aastaid hiljem näeme, et linna laiendamiseks on nii palju teisi riskivabamaid paiku; planeeringudki olemas, kuid keegi ei ehita…

Saarlastele on mõistetav, et sellest pole midagi hullu, kui laine laevatekist üle pahiseb. Sama loomulik oli, kui merelt võeti maad teede ehitamiseks. Näitena võib tuua Tallinna olümpiakeskuse tee Pirital, mis rajati eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel. Teede ehitamiseks ei pea tingimata kõiki neid kõrgusjoone ja kaldakaitse asjaolusid sedavõrd arvestama. Pirita teel pole siiani häda midagi, aga kui merevesi tungib puithoonete soojustusse ja konstruktsioonidesse, siis on kahjud väga suured, nagu Pärnus ja Kuressaares 2005.aastal.

Kas omavalitsused või riik võtavad kahjud kanda, kui loodusjõud taas mereäärsetel madalatel maatükkidel majaomanikele oma vägevust demonstreerivad? Kui ehitusluba on antud, siis oleks hoone omanikul nagu loogiline õigus nõuda kahjude korvamist. Asukoha turvalisus merega seotud riski suhtes peaks olema ehitusloa andja küsimus-vastutus. Kui kord häda kaelas, siis ei meenugi need, kes seadusest erandi tegemise algatasid või seda soodustasid.

Neid inimesi on küll ja rohkemgi, kes on merele lubatust lähemale heauskselt ehitanud. Küll on ilus, väga tore on suvel elada mere ääres! Aga karmimad aastaajad? Kui palju tuultevallas olevaid maju on ebamugavuste tõttu juba maha müüdud. Ei jõua ehituslubade andjad, omavalitsused neid mere äärde kadastikesse ehitatud hooneid talviste tuiskudega ligipääsetavaina hoida. Küla, mis on saare või mere ääres põline ja on markeeritud külana valla planeeringus, on kaitstud üleujutusriski vastu meie esivanemate ja ka kehtestatud üldplaneeringutega omavalitsuste poolt.

Üllatusuudis tuulegeneraatoritest

Tuulikute kaugus elamutest määratakse veel sellel kuul! On 2011. aasta. Selle küsimusega tulnuks tegeleda 20 aastat tagasi, kui tuulegeneraatoreid püstitama hakati. See oleks nagu sissejuhatuseks ehitamisele, mida piiblistki võib välja lugeda: ära ehita oma maja liivale. Lisaksin: liialt mere meelevalda ja üleüldse sobimatusse paika.

Ehituskulusid kokku hoides võtab tellija endale väga suure riski, jättes ehitusprojekti koosseisust välja tööjooniste tellimise, mis on motiveeritud raha ja aja kokkuhoiust. Ehitusloa taotlemise aluseks on enam hoone arhitektuurne lahend, kui projekt koos kõikide tööjooniste ja kuluarvestustega. Kulude arvestused on jäetud tööpakkumistel ehitusettevõtjate hooleks. Sedasi jäävadki teadmatuks optimaalsed võimalikud ehituskulud. Üks vana hea kolleeg, arhitekt ja ametnik ühes isikus, ütles kord tellijale julmalt ja otsekoheselt: “Jäta oma hoone ehitamata, kui sul pole võimalik ehituskuludest seda vajalikku 7–8% projekti koostamiseks kulutada!”

See on individuaalse lahenduse korral, aga kasutades kordus- või tüüplahendusi, on võimalik projekteerimise ja ehitamise kulutusi oluliselt vähendada. Soovides saada head ja odavat (?!) ehitist, korraldatakse ehituspakkumine, kus ettevõtjad suures tööpuuduses pakuvad nii madalaid ehitushindasid, et töö kättesaamisel ei suuda peatöövõtja tööd tellijale meelepärases mahus ja kvaliteedis teostada.

Näiteid “,kõrbemistest”, on Saaremaalgi piisavalt palju, et tunnistada ehitamise allakäiku. Pakkumistel kaotajaks jäänud ettevõtjad teevad juristide abil kõik selleks, et pakkumistulemusi tühistada. Nii juhtubki, et loodetud kiire ja otstarbeka asjaajamise asemel vaidlustatakse suur hulk pakkumisi, mille tagajärjel saab meie kliimatingimustes ehitamiseks sobiv aeg enne otsa.

Ehitusfirmasid kummitab tööpuudus

Soodsatel aegadel laienenud ja tugevaks saanud ehitusettevõtted on tööpuuduses ja koondavad inimesi. Tublid ehitajad lähevad tööd otsima mujale. Kui juhtubki endisele tunnustatud ehitusettevõttele tööpakkumisel õnn naeratama, siis palgatakse töötegijateks kõige odavamad alltöövõtjad ja sellega kipub vastutus ehitustulemi eest minema kusagile kõrvale. Kui peatöövõtja projektijuht ehitustegevust platsil ei ohja, isiklikult ei juhi ja ei seo kvaliteetselt alltöövõtjate tegevust, lähebki asi nihu.

Säästmaks kulutusi, tellitakse detaile ja materjale, mis tihti ei vasta projektile ja kui omaniku järelevalve platsil on olematu või puudulik, on peatöövõtjal võimalik lõpetada töö kasumlikult. Projektilahendusi püütakse muuta säästu nimel. Sedasi juhtubki, et vabariigis tuntud, endast ja oma loomingust lugupidavad arhitektid ütlevad lahti oma töödest, sest tellija järeleandlikkusest ja ehitajate omaloomingust tulenevalt on lõpptulemust halb vaadata. Neid näiteid Kuressaares ja kogu Saaremaal on mitmeid.

Sellepärast olen varemgi tsiteerinud Luuka 14,15 väljendatud ehitustarkust, et enne torni ehitamist istu maha ja arva kokku kulu, mis tarvis, et tegevus ei jääks pooleli. Sest rahvas läheb mööda ja ütleb, et see mees ei suuda alustatut lõpule viia… Olgu selleks mõtteaineks kehtestatud detailplaneering, ehitusprojekt ja -luba või rahalised võimalused, mida ei pea lahendama vaid laenude võtmisega.

Teadagi, et meil on kustumatu vajadus värske puhta õhu järele. Saastatud piirkondades on vältimatu filtreeritud, puhastatud õhu saamine, konditsioneeride kasutamine. Kuid seda kulu ventilatsiooniseadmete projekteerimiseks, ehitamiseks pole tarvis kanda seal, kus puhas läbipaistev õhk on akna taga. Millegipärast püütakse kõikidesse maakoolidesse projekteerida ja paigutada õhu sissepuhke ja väljatõmbe ventilatsioonisüsteeme.

Ometi võiksime piirduda reguleeritava õhu väljatõmbesüsteemi ehitamisega, kus vajalikku siirdeõhku saab võtta otse ning seda soojendatakse, segatakse küttekeha juures loomulikul, äraproovitud moel. Endiselt tuleks lugu pidada õhu loomulikust väljatõmbest, mis oleks riskivaba lahend elektrivoolu katkestuste, rikete korral. Keerulised ventilatsioonisüsteemid vajavad pidevat hoolet ja suuri kulutusi. Tahaksime odavamaid halduskulusid, peaksime säästma juba lähteülesande püstitamisel ja ehitiste projekteerimisel.

Suurlinnades on õhu filtreerimine saastest vältimatu. Teadaolevalt on Saksamaal mõnes linnas tööle võetud ametnik nuusutaja, kes nuuskimisega peaks selgitama keskkonnareostuse. Meie seadustes on väga palju auke, mis võimaldavad ehitusturule tuua sobimatut toodangut. Olgu selle näiteks kinnisvaraarendus kolmandatele isikutele, kelle omanikujärelevalve ehitusprotsessis puudub.

Sellisel asjaolul ehitatakse kinnisvaraarendajate poolt korterid ja majad, mille ekspluateerimisel ilmnevad näiteks sellised asjaolud, et kanalisatsiooni- või ventilatsioonitorustike puhastamist saab ridaelamus teha vaid kõrvalkorterist?! Juhtub siis naabrimees välismaal viibima või keeldub koostööst, on tüli taevani. Kes vaatab üle müügiks ehitatava maja või korteri välisseina konstruktsioonid või ehitusprojektijärgse ehitamise tervikuna? On lõpmatu hulk riske, mis käivad kaasas planeerimise, ehitamise ja ehitustulemustega.

Kaarel Kasemets
ehitusinsener

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 27 korda, sh täna 1)