KODUNE SPORDIMUUSEUM: Väino Vaha oma diplomite ja medalite seas. Sekka spordiraamatuid, ajakirju, võistlusnumbreid ja mälestusi.
Foto: Raul Vinni
Väino Vaha (71) tuba-kabinet Leisi kooli taguses “õpetajate” majas on täis sporti. Medalid, diplomid, kaustadesse köidetud spordiajakirjandus. Ja kõige tipuks maakonna spordihingeks tunnistatud Väino Vaha ise. Elus eksponaat. Mitte vahast.
“Mis spordihing, spordihull ma ütlen,” sajatab Väino Vaha. “See pole mul enam hobi, see on nagu mingi kiiks,” itsitab mees nüüd juba. Itsitab koolipoisilikult ja mõnuga. Mitte ei naera soliidselt, nagu näeks ette vanus ning koolmeistri ja direktori ametikohal töötamine. Ega vist ilmaasjata öelda, et sport hoiab ka hinge noore. “Kui ma lähen jooksma, siis kuskil viie kilomeetri peal hakkab see suur rahulolu, narkomaania,” räägib mees ise oma raskekujulisest sõltuvusest.
Küünalt alla ja minek
“Kui ma kooli läksin, siis esimesel koolipäeval ma kooli ei saanudki. Meil oli kodus rehepeks käsil ja see oli tunduvalt tähtsam asi kui kool,” meenutab Vaha elu Lümanda kandis, kus ta vanemad talu pidasid ja tema poisina vendadega oma sõnul madistas. See madistamine oligi kõige alus. Lisaks veel töö ja pidev liikumine. “Talvel käisime kogu aeg suuskadega koolis, ega siis polnd midagi, panid küünalt alla ja läksid,” räägib Väino Vaha. “Praegu lapsed teevad ainult trenni, peale selle ei tee nagu enam midagi. Füüsiliselt on nõrgad.”
Koolist hakkas sportimine pihta. Oma sõnul hakkas ta spordimehena n-ö kaela kandma alles viimases klassis. Tuli paar auhinnalist kohta ning Lümanda meeskonnaga võideti koolidevahelised võistlused korvpallis ja võrkpallis. “Kihelkonna oli siis kõva,” meenutab Vaha naabervaldade rivaliteeti. “Ma olin kena õpilane, kiituskirju anti mulle. Ei tea küll, mille eest,” itsitab Vaha taas.
Ujumises vajus põhja
Väino Vaha jätkas koolipoisiteed tööstuskoolis nr 2. Ise ütleb, et langes reklaami ohvriks. Kuulutuses oli kirjas, et tuntud jooksja Uno Källe on ka selle kooli lõpetanud ja läks seejärel Moskva kehakultuuriinstituuti, mis oli tollal väga kõva sõna.
Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist
Loading ...
tüüpiline jutt selle-ealistelt, tänapäeva noored on nannipunnid jne. kus nemad alles omal ajal tegid ja olid ning kui kõvad ässad kõik olid. kuulen sellist juttu pidevalt oma ämma suust, tüüpiline.
aga eelnev jutt polnud paha pärast, sport on ikkagi üle kõige…
Varsti sa ise samas easja oh seda enesekiitust siis küll!!! Vaesed miniad, väimehed ja muud kodakondsed.
Soovin Sulle j”tkuvalt tervist ja monusat jooksmist nii maanteel kui metsas!!
kas tõesti oskab see mees ka itsitada? Koolis mäletan, kui õpilane ei osanud või ei suutnud tunnis midagi teha, siis läksid tal hambad risti ja näha oli, et hea meelega paneks tou ka kirja.