Meri ei anna vabaks randlasi, maa puid…

Meri ei anna vabaks randlasi, maa puid…

 

Küünlakuu esimesel päeval 35 aastat tagasi astus üks tagasihoidlik maapoiss üle rajoonilehe toimetuse läve, hakkamaks tööle kutselise ajakirjanikuna. Enamik majas töötavaid inimesi olid ajakirjanikuhakatisele tuttavad. Vahest enam oli jalgrattaspordiga tegelenud ja kodumajandis agronoomina töötanud noorukil olnud kokkupuuteid toimetaja Endel Proosesega. Just rajoonilehe toimetaja oli see, kes noore põllundusspetsi ajakirjanduspõllul vabanenud ametikohale meelitas. Majandis oldi vastu. Esimees pidas viis aastat põllumajanduses töötanud noorukit veel kuu aega majandi palgal, kuigi toimetuse soov oli uus ajakirjanik kohe pärast aastavahetust tööle rakendada.

… Niisiis 35 aastat leheneegri, raadio- ja telemehe tööd Saaremaal. Vahepeal viis aastat kaugõppes eriala omandamist. Mida see on andnud, mida võtnud? Kas olen kodusaare elu-olu kajastamisega hakkama saanud? Ise küsin ja ise vastan. Kirjanik August Mälk on kirjutanud: “… meri ei anna vabaks ühtegi randlast, nagu maa ei anna vabaks puid… nad otsivad teed tagasi näljasele kruusamäele, kurja ja väheleivalise mere äärde.”

35 aastaga on mul olnud õnn sellistel teedel liikuda, näha merd Kõinastu laiult, Tammiski nukilt, Pädaste alt, Undva ninalt, Sääre tipust, Kübassaare kaldalt, Karala kandist ja paljudest-paljudest teistest paikadest. Ja Viidumäe ilu, Sõrve maastik, Purtsa ning Pamma, võrratu Vilsandi. Kas on veel külasid, kus pole käidud? On ja mitte vähe. Kulub vist teine 35 aastat, jõudmaks tõesti igale poole.

Meeldivat on olnud palju rohkem

Orissaare külje alt Reina külast pärit ajakirjandusdoktor Juhan Peegel ütles kord ühel kohtumisel toimetuserahvale tollase telekorüfee Valdo Pandi kohta, et teist samasugust meest niipea ei tehta. Eesti ajakirjanike mõne aasta eest taevastele radadele läinud õpetajal ja mõnusa sõnaseadmise oskusega kirjanikul oli tuline õigus. Legendaarne Pant on ise kiitnud Saaremaa kalureid kui meeldivaid vestluspartnereid, kellega koos kadakapõõsaste vahel õlut rüübates ja suitsukala mekkides võis humoorikalt kõikidest maailma asjadest rääkida.

Tõele au andes on Pandi-aegseid mõnusa jutuga kalamehi väheks jäänud. Aeg teeb oma töö. Kalagi pole meres enam niipalju kui aastakümneid tagasi. Rannapilt on kõvasti muutunud. Ometi pole kalamehepisikust nakatatud mehed lootust kaotanud. Igal aastal saame kuulda uutest sadamatest või õigemini sellest, et ühes või teises kohas on meie esiisade rajatud lautri- või sadamakohad teinud ettevõtlike meeste algatusel läbi uuenduskuuri.

Üksnes viimastel aastatel on taas elule ärganud või ärkamas Muhu Lõunaranna, Saaremaa Lõmala, Muhu Koguva, Ruhnu, Vilsandi, Triigi, Abruka, Sõrve Kaunispe ja mitmed teised väiksemad mereväravad, rääkimata suurematest nagu Kuivastu, Mõntu, Roomassaare, Saaremaa (Tamme) ja Kuressaare jahisadam.

Nende sadamate kaudu on Saaremaad ja Muhu saart, Abrukat ja Vilsandit külastanud tuhanded huvilised. Igal aastal saavad saarte inimesed huvilistele näidata midagi uut, mis meie maakonnale omane. Salme muinaslaevad ootavad eksponeerimist, ehitatav Muhu uisk sellel suvel veeskamist. Küllap nuputatakse igas vallas selle üle, mida võiks, saaks ja peaks turistide ligimeelitamiseks atraktiivsemaks muutma. Kaalis on selle tarvis juba enam-vähem kõik tehtud. Angla tuulikumäel saab peatselt valmis külalistemaja. Järge ootab külastuskeskuse rajamine Panga pangale.

Vanadest pilgupüüdjatest ja turistide võõrustajaist jätkavad tuntud headuses Pilguse ja Pädaste mõis, Tihuse muinaskultuuri keskus ning juba lugematu arv turismitalusid, spaasid ja hotelle. Vahest tasub mõelda sellelegi, millise imago loovad maakonnas korraldatavad traditsioonilised kultuuri- ja spordisündmused.

Kuressaare ooperipäevadele sõidetakse nii Tallinnast kui Helsingist, Tartust ja Turust, Saaremaa rallil on startinud rahvusvaheliselt tuntud rallitiimid, kõige pikemaajalise traditsiooniga spordivõistlusel, Saaremaa velotuuril on pedaale tallanud nii olümpiavõitja kui ka maailmameistrivõistlustel auhinnakohti saanud jalgratturid. Festival Juu Jääb on magnetina saartele tõmmanud muusikuid lähemalt ja kaugemalt, ka üsna eksootilistest maadest ja publikutki üle Eestimaa.

Vahest on nii mõnigi pisem kultuuri- ja spordisündmus ajakirjanikel märkamata jäänud. See aga ei vähenda nende sündmuste tähtsust. Taritu laulupäev on igal aastal olnud oma piirkonna oodatuim suvesündmus. Külasema külaselts Muhus on külalislahkelt võõrustanud taidluskollektiive nii oma kodusaarelt kui ka Saaremaalt ja mandrimaaltki. Kihelkonna kirikumuusikapäevad, Mustjala muusikapäevad, Saaremaa orelifestival, SÜG-i miniteatripäevad, noorte lauljate konkurss jne.

Küla olgu ennekõike turvaline külaelanike jaoks

Vanemad inimesed teavad rääkida, et kui pererahvas kodust ära läks, siis pandi selle märgiks luud ukse ette. Nüüd on elu teine. Üksikud eakamad külaelanikud tunnevad tihti hirmu ka mitme luku taga. Keegi meist ei ole kaitstud pättide ja sulide eest. Võiks ju küsida, kas sellist Saaremaad me tahtsime. Ei tahtnud. Häda ajab härja kaevu ning tööpuudus ja sellega kaasnev rahanappus kõhutühjust kannatava külamehe kätt võõra vara järele sirutama. Mõistagi ei saa seda õigustada. Vargale varga palk. Kahjuks aga soosib praegune majanduslik olukord ka niisugust maaelu.

Eile käis toimetuses kunagine kolleeg, kes nüüd suure valla haridus- ja kultuuriasju ajab. Muu jutu hulgas kurtis vallaametnik situatsiooni hariduse valdkonnas. Kas tõesti tuleb selles üsna jõukas vallas üks põhikool sulgeda või algkooliks reorganiseerida? Selget ja ühest vastust vallaametnikud praegu veel ei anna. Sõltub see ju mitmest asjaolust, mida veel kaaluda ja läbi arutada.

Siia sobiks lisada hoopis ühe teise kandi eksvallavanemalt kuuldu, äsja kooli juubelil välja öeldud tõehetk. Kooli heaks pettis vallavalitsus omal ajal väikestviisi riiki. Nii saadi koolile söökla rajamiseks raha. Riiklik investeerimisprogramm nägi tol ajal ette raha eraldamist N. Liidu ajal pooleli jäänud ehitiste lõpetamiseks. See maja oli aga haridustempliks ehitatud enam kui sada aastat tagasi. Vallavolikogu räägiti ehitise alustamiseks pehmeks. Näpuotsatäie raha vallavalitsus eraldaski.

Sellest piisas vundamendi rajamiseks. Tootjate liidu esimees kutsuti siis vundamenti vaatama ja temalt paluti jumalakeeli raha pealisehitise tegemiseks või teisisõnu hoone lõpetamiseks. See raha ka saadi ja koolilaste tarvis ehitati söökla. Nõustugem vilistlasega, kes oma armsa kooli juubelipäeval sõnas, et väike maakool on see, mis hoiab ümberkaudsed külad elus ja neid koole ei tohiks mitte kunagi kaotada.

Väikese kooli lapsed on terved nii psüühiliselt kui füüsiliselt. Loodetavasti võtavad kõik ametnikud seda kui elementaarset tõsiasja, mida ei peaks kellelegi tõestama. Need olid vaid üksikud kogetud hetked 35-aastases ajakirjanikutöös. Tõsi, üks kord on lehemeest ka kohtuga ähvardatud. Kuna aga leht oli valgustanud olukorda objektiivselt, siis vihane talunaine taltus ja loobus ähvardustest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)