Seal, kus meid ei ole… (23)

Seal, kus meid ei ole…

 

Millegipärast tundub meile, et seal, kus meid ei ole, on alati parem. Maal igavlev neiu arvab kindlalt, et suurlinnatulede kutsuv sära on see, mille poole peab püüdlema, ning üha rohkem on “tavaline” Eesti inimene mõtetes (kui ta tegudeni jõudnud ei ole) soomlaste ja rootslastega, ehk ka norralaste ja austraallastega, sest “neil seal” on kõrgem elatustase, ollakse sotsiaalselt paremal järjel, palganumbrid on suuremad jne, jne.

Seda, kui kehvake on elu siin Eestimaal, võimendatakse üha rohkem ka sõprade seltsis, nii jutuajamistes kui ka sotsiaalvõrgustikes. Päris mitu mu sõpra on Facebooki lehele kleepinud tabeli, kus võrreldakse Soome, Rootsi, Iiri ja Eesti palkasid, toetusi, pensione, hinnataset ja lõpuks ka maksusid.

Arvan millegipärast, et kui tabeli esimene osa, kus Eesti miinimumpalgaks on märgitud 278,02 eurot (Soomes 1120, Rootsis 1750 ja Iirimaal 1461,85 eurot), pensioniks meil 303, Soomes 688–1203, Rootsis 1400–1500 ja Iirimaal 800 eurot ning lastetoetus lapse kohta Eestis 19,18, Soomes 100,4, Rootsis 107 ning Iirimaal 140 eurot, lööb n-ö jalad alt ja tekitab mõnetise alaväärsuskompleksi, siis tabelis äratoodud maksuosa ütleb selgesõnaliselt, kuidas see kõik saab nii olla. Eesti 21-protsendiline tulumaks on nimetatud riikide 41–56-protsendilise kõrval köömes.

Ma mäletan, et kui mõni aeg tagasi käis naiskodukaitse teeõhtul külas olümpiavõitja Erki Nool, üritasid südid vanaprouad talle selgeks teha, et pension on ikka nii pisuke ning seda peaks kindlasti ja kohe tõstma. Erki oli nõus ja arvas, et palun väga, tõstame kohe, kas või 10 000 kroonile. Kuid tingimusel, et siis tuleb ise maksta nii arstilkäimise, ravi kui ka rohtude eest. Sellega prouad nõus ei olnud ning kahandasid oma esialgset nõudmist kiiresti.

Kindlasti võiks raha rohkem olla, keegi ei ütleks ju ära suurematest toetustest-palkadest. Ma olen alati arvanud, et täis tööpäevi tegev inimene peaks saama just nii inimväärilist palka, et raha jaguks vähemalt järgmise palgapäevani (muidugi mõistliku eluviisi puhul).

Muidugi olen ka mina haledushetkedel mõelnud, et elu on ülekohtune ja et see, mis mujal, on ikka palju parem. Eriti on sellised mõtted pähe tulnud reisil olles või siis, kui mõni rajatagune sõber tõelises hämmingus silmi pungitab ning ei suuda mõista, kuidas me siin hakkama saame, sest soomlast ei ajaks 19-eurone lastetoetus mitte nutma või naerma, vaid tõenäoliselt tooks rahvamassid tänavaile.

Rootsis on…

Kõige selle üle mõtteid mõlgutades oli veidi kummastav sealtsamast Facebookist lugeda meie esileedi Evelin Ilvese Rootsi riigivisiidi muljeid. Tema reisikirja vol. 2 viib mõtted taas kord rajale “seal, kus meid ei ole…”. Et kui muul alal suuri erinevusi ei ole (Rootsi ja Eesti vahel), siis pensionisüsteemis ja kõiges selles, mis puudutab lapsi, on küll – kindlustunde mõttes.

Proua Evelin käis kaemas lastehaiglaid. Ma usun teda, et seal on palju, millest meil oleks õppida. Kuid samas meenub mulle mullusügisene külaskäik Stockholmi Eesti lasteaeda. Seal tõdesin, et minu lastel on palju vahvam ja mitmekülgsem lasteaed. Samal ajal kui pisikesed eestlased Rootsis magavad põrandal peaaegu täisriietuses (vaid teksapüksid võetakse tudumise ajaks ära), võtab minu väike tütar esmaspäeva hommikul kaasa pidžaamakoti. Ka laste toitlustamine on meil paremini korraldatud. Ja ruumi on meie lastel rohkem, nii mängimiseks kui ka muudeks tegevusteks.

Mina kuulsin Rootsis, et päris paljud rootslastest vanemad soovivad tänapäeval oma lapsi panna Eesti kooli. Põhjuseks see, et seal on tugevam kord. Mis puutub aga näiteks hooldekodude teemasse, siis kuulsin Rootsis ühe huvitava loo kunstiteadlaselt Mai Raud Pähnilt (proualt, kes tähistas mullu oma 90. sünnipäeva ja on tõeline elav ajalooarhiiv).

Kooremi mamma ja seenioride kodu

Tema rääkis, kuidas Kuressaare linna kunagise pagariproua Kooremi Anna lugu oli olnud ajendiks Rootsi Eesti seenioride kodu rajamisel. Nimelt ei olnud Anna Rootsis õieti ära õppinud rootsi keelt. Et ta elas koos tütrega, sai ta hakkama. Sinnamaani, kui tütar suri. Siis muutus Anna tervis aga halvemaks ja ta paigutati hooldekodusse.

Algul ühte, kus oli tööl ja elamas ka teisi eestlasi, kuid mingi kokkuhoiu ja ümberkorralduste tõttu (seda juhtub muide päris palju ka muinasjutulises Rootsi riigis!) sattus Anna hooldekodusse, kus keegi temaga kõnelda ei mõistnud. Ning arvatigi, et tegemist on kurttumma vanainimesega.

Kuidagi kummalisi teid pidi sattunud seda lugu rääkinud Mai Annale külla. Ehkki tuttav inimene, ei tundnud Anna teda algul ära, kuid siis hakkas Mai laulma ja Anna koos temaga. Ning personalile tundus see lausa imena, sest nemad olid arvanud, et see memm küll ühtegi sõna ei ütle. Nii sündiski idee rajada eakatele eestlastele oma seenioride kodu. Et siis, kui enam üksi toime ei tule, saaks kohvitoas istuda ja vanu aegu meenutada, teineteisele toetuda, koos rõõmustada ning kurbusehetkedel üksteist lohutada.

Otsitigi välja maja, endine hooldekodu Stockholmis Gröndali linnaosas – et Rootsis oli sotsiaalsüsteemi hakatud nõnda reformima, et põhirõhk pandi koduhooldusele, jäid paljud hooldekodud tühjaks. Algul olid eestlaste plaanid suuremad ning sooviti endale saada ka maja allkorrusel asuvat kohvikut. Kuna linnavõimudel oli aga parajasti prioriteediks lasteaedade rajamine, otsustati sinna ehitada lasteaed. Kuna alguses oli huvilisi tunduvalt rohkem, arvati ka, et maja saab eestlasi täis. Kuid siis alanud Mai sõnul tüüpiline eestlaste jutt, et vaade pole aknast piisavalt hea ja lillepeenart ei saa õuele teha.

Juhtuski, et eestlasi jagus vaid maja kahele korrusele ning tuli leida “kampanjonid”, sest poolt hoonet ei saanud tühjaks jätta. Leitigi huvilised, ungarlased. Olgu vahemärkusena öeldud, et mina ei ole küll mujal kahe sugulasrahva, eestlaste ja ungarlaste koostööd näinud…

Selline lugu siis selle Kooremi Anna ja seenioride koduga. Ja tasub meelde jätta, et selle kodu rajamise idee tuli inimestelt endilt, puhtalt vajadusest lähtuvalt. Ei oodanud nemad, millal riik või kommuun tuleb ja teeb. Ehk siin ongi üks peamisi vahesid, miks meil on nii ja neil naa (lisaks maksusüsteemile, mis lubab lihtsalt sotsiaalpoolele rohkem raha anda).

Me oleme ju ikka harjunud, et kusagil – ega me ise ka ei tea, kus – on see müstiline “keegi”, kelle asi on teha, vahel ka meie eest otsustada. Ja meie asi on siis ainult imestada, miks ometi… Et vaadake, kuidas on seal.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 66 korda, sh täna 1)