Evald Aavik 70

Evald Aavik 70

Foto: Reelika Palk

Esmaspäeval tähistas Uus Teater Tartus Ivar Põllu lavastusega “Ird, K.” vanameister Evald Aaviku 70. juubelisünnipäeva. Samas teatris on Evald Aavik mänginud ka varem, Ott Aardami lavastuses “Sadama võim”. Saarlaste õnnitlused jõuavad juubilarini telefonitsi päev hiljem.

Kas näitleja jaoks on õnn see, kui on palju rolle, või pigem see, kui on vähe, aga häid?
Ikka pigem vähem, aga häid, viimased kolm aastat ongi olnud vähe, aga head. Ma ei igatsegi rohkemat.

Tartu Postimehele ütlesite, et teile meeldib töötada koos heade inimestega. Kas filmimaailmas on paremad inimesed kui teatrimaailmas?
Nii ma ei ütleks. Lihtsalt teatris kujunevad välja omad grupeeringud. Eriti just suurtes teatrites. Seal on paljuski näitlejate vahel olelusvõitlus ja intriigid. Milline teater oleks ilma intriigideta? Aga mulle see ei istu. Projektiteatris ei ole inimestel neid komplekse, ei ole silte kaelas, ei ole vastastikust arveteõiendamist. Ka film on nagu ühekordne projekt. Ja Uus Teater on praegu ka veel projektiteater. Minu teatritee algas Irdi ajal. Irdi suhtumine ei olnud ka ühene. Ma ju lahkusin teatrist veel Irdi eluajal. Me läksime tülli ja temaga oli väga raske koos töötada.

Praegu mängite Uue Teatri lavastuses “Ird, K.”, kas selle lavastuse Ird Nero Urke kehastuses tuleb teile tuttav ette?
Muidugi on tuttav, miks ta siis tuttav ei ole! Mina olen selles näiteseltskonnas ainus, kes on Irdiga päriselt kokku puutunud. Ird – see on nähtus! See on filosoofiline etendus. Irdil oli niivõrd palju nägusid, et ega ühe etenduse jooksul seda kõike ära ei näita. Minu jaoks on see hüvastijätt Irdiga teatrilaval. Rohkem ei tahaks temaga tegeleda. Kui ma kunagi oma mälestused valmis saan, ehk siis tuleb veel sellest juttu. Saaremaa teatrisõbrad on näinud juubilari ka Kuressaare Linnateatri laval Raivo Trassi lavastuses “Ma armastasin sakslast” (2008). “Evald Aavik paruni rollis paneb mõtlema noorema ja vanema põlvkonna igavesele vastuolule. “Mina armastab see eesti rahvas” ei kõla tema suus pentsikult ega naeruväärselt. Aavik avab pikkades ja keskendumist nõudvates monoloogides ukse, mis meil, eestlastel, on enamikul seni vägagi suletud. /…/ Selles armastuses, mida esitab Evald Aavik, on sügavalt põimunud mure, vaim, elupõlisel filosoofial ja kultuuril põhinev süsteemne mõtestatus ja vastutustunne.” (Svea Aavik, MM, 5. aprill 2008).

Kas ja millal võiks teid veel näha Kuressaare laval?
See ei olene näitlejast. Oh jah, näitleja on ju ooteseisundis.

Aga te olete ooteseisundis?
Siiani ikka veel olen. Olgugi et aastaid on nii palju. Ma oleksin Kuressaares ükskõik millise rolliga nõus. Olen ju omal ajal neid Kuressaare teatriasju ajanud ka natuke ja lootnud, et mul õnnestub seal näitlejaks saada. Praegune majanduslik seis on selline, et Kuressaare Linnateater ei saa endale truppi lubada, kuigi seal on eesotsas väga tublid näitlejad. Kaks inimest on ikka vähe.

Omal ajal püüdsite ju Kuressaare kutselisele teatrile hinge sisse puhuda. Kas see, et toona asjast asja ei saanud, oli äkki millekski hea?
Ma ei ütleks, et see hea oli, aga see oli paljude asjaolude kokkusattumus. See hakkas pihta 1985.–86. aastal. Mina suhtlesin kultuuriosakonna ja täitevkomitee esimehe [Ants] Tammlehega. Asjad läksid, läksid, läksid. Merle Karusoo oli isegi nõus võtma viis õpilast lavakunstikooli. Aga need asjad mängiti kõik nii, et see taotlus eraldada viis kohta Saaremaa lastele ei jõudnudki Merleni. Siis olid eksamid läbi juba. Niisugused omamoodi huvitavad mälestused sellest ajast… [Mikk] Mikiver oli ju kutsutud teatrit juhtima, aga siis tuli peale kaheksakümnendate aastate lõpp, laulva revolutsiooni aeg, ja Mikiver läks poliitikasse. Teatri jaoks polnud enam aega. Ja ta ütles ka lõpuks, et ma loobun sellest asjast. Ütles vähemalt ausalt ära. Ja nii see läks. Minu mõte oli see, et ehitada maja valmis ja samal ajal koolitada Tallinnas truppi ja kui maja saab valmis, on kohe ka trupp olemas. Aga kui maja sai valmis, olid juba teised arusaamised – teeme maja valmis ja siis ongi teater! Aga maja üksi ei ole veel teater, sellest jääb väheks. Eks seal on olnud pärast ka õnnetumaid aegu, seda teate teie juba paremini kui mina siin kaugel Tartus.

Oma eelmist juubelit tähistasite Vanemuises “Sõja ja rahu” etendusega. Järgmine juubel võiks ju juhtuda Kuressaare Linnateatri laval?
Seda jääb väheks, viis aastat on liiga pikk aeg! (Naerab.) Võiks ikka üle aasta teha Kuressaares ühe rollikese… Mina olen nõus mängima, kui mind ainult kutsutakse. Tervitused kõigile headele sõpradele, kes mul seal Kuressaares on.

Evald Aavik
Kuressaares sündinud Evald Aavik lõpetas 1965. aastal Vanemuise õppestuudio näitlejana ja on õppinud Tartu muusikakoolis viiulit. Õppestuudios olid samal kursusel veel Evald Hermaküla, Raine Loo, Raivo ja Kais Adlas, Kersti Neem. Aavik on töötanud Vanemuises (1966–1985), Ugalas (1986–1991) ja Noorsooteatris (1991–1994).
“Näitleja Evald Aaviku paremad teatrirollid jäävad 1970-ndate Vanemuisesse ja 80-ndate alguse Ugalasse. Nii et noorem teatriskäijate põlvkond Aavikut vaevalt et enam teab-mäletab.
Küll aga peaks teda tundma iga Eesti filmihuviline. Eeskätt tänu osatäitmisele Sulev Keeduse mängufilmis “Georgica”, aga vahest ka linateostes “Tuulte pesa”, “Jõulud Vigalas” või “Reigi õpetaja”. Aavik on omapärane kandiline kuju, keda naljalt ei unusta.” (J. Laulik, EPL, 24. august 2000).
“Ta on näitleja, kes on võimeline kandma filmis peaosa. Teatris on ta ehk rohkem tagaplaanile jäänud,” on Aaviku kohta öelnud režissöör Sulev Keedus. Seda kinnitab ka rahvusvaheline tunnustus – parima meesosatäitja tiitel Anapa (1998), Roueni ja Minski (1999) rahvusvahelisel filmifestivalil.


Tulin just Evaldi juubelilt, Tartu Uue Teatri etenduselt, “Ird, K.”. Nägin teist korda, Evald kutsus, läksin rõõmuga. Küll on hea tunne, kui vaatad elusat, nakatavat mängu, innustunud näitlejaid, ehedat, haaravat, hingesoppides
õõnestavat etendust. Evald on võimas! Tal on mängida mõned erinevad stseenid, isiksused-tüübid – ja ta mängib need suureks. Evaldit pole tänases eesti teatris kellegagi võrrelda, ta on omaette, kuid hiilgav kui kuld. Temaga tahaks, alati tahaks, näitemängu esitada!
Raivo Trass, lavastaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 109 korda, sh täna 1)