Tuuniheide lõppes saarlasele Taavi Nuumile üleastumisega

Tuuniheide lõppes saarlasele Taavi Nuumile üleastumisega

ASTUS ÜLE: Taavi Nuum küll protestis punase lipu vastu, kuid tulemuseta.
Foto: Erakogu

Eestlastel on naisekandmine ja soomlastel mobiiliheide. Austraalia linnas Port Lincolnis loobitakse üksteise võidu tuunikala. Sel aastal võistlusel Saaremaad esindanud Nasva mehel Taavi Nuumil läks oma sõnul nagu Erki Noolel Sydney olümpial.

“Sooritasin oma elu esimese ja seni ainsa tuna toss’u (tuunikalaheide – ingl k), kuid kohtunikud tõstsid punase lipu. Protesteerisin küll samamoodi kui Erki 10 aastat tagasi, et I did not feel (ma ei tundnud (üleastumist) – ingl k), kuid jah, tulemust ei mõõdetud,” rääkis Taavi Nuum.

Tuuniheide sarnaneb vasaraheitele. Kalast on läbi pandud nöör ning sellega siis püütakse kala ringist võimalikult kaugele saata. Tuunikala heitmise võistlus toimub Lõuna-Austraalias asuvas Port Lincolnis igaaastase, juba 50 korda toimunud Tunarama festivali raames. Üritus ise toob Kuressaare suurusesse linnakesse veel teist sama palju inimesi juurde. Tuuniheide on festivali üks tuntumaid alasid.

Tuunikalaheitel on oma tehnika

Nuumi sõnul lendas eelvõistlustel kasutatud 15 kg plastikust tuunikalamakett silma järgi 12 meetri kaugusele. Oleks katse lugenud, võinuks Nuum oma sõnul pääseda rohkem kui 30 osaleja seast päev hiljem toimunud kuue osavõtjaga finaali, kus tuli heita juba päris tuunikala. Sel oli kaalu 9–10 kilo ringis. Nuum märkis, et n-ö koore riisusidki vasaraheitega tegelejad, kelle heited küündisid üle 20 meetri. Tuunikala heitmise maailmarekord on siiski juba 22 aastat 38 meetrit. Ka selle tulemuse saavutas üks Austraalia endine vasaraheitekoondislane.

Arvatavasti maailma esimene tuuniheitevõistlusel osalenud saarlane lausus, et asja tegi keeruliseks see, et proovikatseid ei olnud, seega pidi Nuum leppima vaid teooriaga, kuidas kala lendu saada. “See tegi asja minu jaoks keeruliseks, sest polnud ju aimu, kuidas peaks seda tuuni viskama, heitma või tõukama,” rääkis Nuum.

“Teoorias olin välja mõelnud, aga kala kätte haarates leidsin ennast ikka segaduses.” Ta selgitas, et tuunikalaheitel on oma tehnika, millega kohalikud kursis on. Näiteks oli Nuum Lõuna-Austraalias hääletades sattunud auto peale, mille sohver, olles kuulnud, et mehel on kavas tuuniheitevõistlusel osaleda, hakanud talle kohe jalgade tehnikat selgitama.

Võistluse enda kohta ütles Taavi Nuum, et publikut jätkus ja kokkuvõttes on tuunikalaheide selline sotsiaal-ne spordivõistlus. “Tõsise vihaga seda keegi tõesti ei tee.” Kui üle 16-aastased saavad tuuni heita, siis 11–16-aastased heidavad kuningkala ja päris pisikesed võistlejad krevette. Viimased on Nuumi sõnul meile tuttavatest krevettidest umbes 5–6 korda suuremad.

Töötab sushihimuliste heaks

Tuunidega on Taavi Nuum seotud ka seeläbi, et ta töötab kalalaevas, millega püütakse sardiine ning nuumatakse nendega juba varem avamerest püütud ja sumpadesse lastud tuunikalasid. Ehk enda sõnul töötab selle heaks, et jaapanlastel oleks ikka sushimaterjali. “Septembris, kui 10–15 kg tuunid on nuumatud 40 kg peale, saadetakse need Jaapanisse,” rääkis laeval tekimadruse ametit pidav Nuum, kes on Austraalias septembrist, ning on jõudnud vahepeal nii farmis töötada kui ka hääletades ringi reisida. Ka 2008. aastal Austraalias elanud ja vahepeal kodus Saarte Kalandust juhtinud Nuum ütles, et talle meeldib Austraalia mitmel põhjusel.

“Meeldiv kliima, inimesed, üldine õhustik – no worries (muretu – ingl k). Isegi üleujutuses maja kaotanud inimesed suudavad suures osas veel positiivset meelt säilitada, toetatakse üksteist ega langeta sügavasse masendusse,” mõtiskles Nuum, kes ise üleujutustega, mis tema sõnul on temast sama kaugel kui Vahemeri Eestist, kokku puutunud ei ole. Ning kindlasti on Austraalias võrratu loodus ja avarus. “Geograafile jagub avastamist kopaga,” tõdes geograafiharidusega Nuum, kes jääb Austraaliasse septembrini.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)