Kui palju meid on? (11)

Genealoogiaga tegelemine on aidanud paljudel inimestel leida sugulasi, andnud selge pildi sugupuust. Näiteks nüüd on mul teada, et minu sugupuusse kuulub 5000 inimest. Ikka ja jälle kasvatab see ringe ja kerkivad esile uued nimed. See tekitab lausa põnevust! Seni kaugeks jäänud nimed justkui elustuvad hinges, muutuvad lähedaseks ja panevad mõtlema, kui harali on üks sugupuu oma okstega.

Ja mitte ainult seda! Sa tajud äkki, et sugupuu on nii võimsate okstega… Seal on kunstnikke, poliitikategelasi, pedagooge, arste, muusikuid. Pikaks läheks see loetelu. Ning nüüd küsid: aga miks on see sulle tähtis?

Nagu ürgne tammepuu

Ma kujutlen äkki vana ürgset tammepuud. Ta tüves ja ladvas ja juurtes tuksub puu hing. Sugupuu on võib-olla siinilmas kõige vanem puu üldse. Kui tammel teatakse vanust 300–500 aastat, siis on ta vana, siis on ta aukartustäratav. Aga kui sugupuu on 1000… 1500… 2000 ja rohkemgi vana. Mis see siis on? See on hiiglase jõud! Ja sina kuulud selle hiiglase perre!

Kas pole tore tunne?! Nimetagem seda kas või õnnistuseks või kuidas tahate, aga tunne on vägev! Kui palju meid on? Seda on vaja igal inimesel teada, et tas kasvaks vaimujõud, et elavaks saaks legend ühe sugupuu kasvust kõrgustesse ja horisontaalseltki… Et saaks põhjenduse ja nime ühtekuuluvustunne!

Jah, me peame kokku hoidma, sest meie riik on väike, meie Saaremaa on väike. Meie linn on väike. Ajal, mil räsis(b) masu, on seda vaja kui elutervendajat, kui allikat sooserval, kui kindlat maad jalge all. Elulained võivad ju teinekord olla väga tormised. Kaob usk endasse, kaob usk headesse tuttavatesse, sõpradesse. On palju põhjusi, miks on vaja kokku hoida. Kokkuhoidmine tähendab ju eelkõige usaldust, truudust. Inimesi seob ausus, taktitunne; armastus on nagu fluidum selles pingereas.

Üks sugulane rääkis mulle, et kaotas hiljuti sõbra. “Nagu uss ronis meie vahele laim ehk nagu öeldakse, must kass jooksis meie vahelt läbi. Ma ei osanuks iial aimata, et vale paneb sõbra arutult käituma. Et ta läheb kergeusklikult laimajate kilda. Et ta usub minust kõike, mis ei vääri isegi päikesevalgust.”

Seepärast, inimesed, hoidke kokku! Koos on kindlam igasugusel teel – vaikses sadamas või tormides merel, ilusal metsateel või paljajalu rukkipõllul; koos on lõbusam; koos on huvitavam, sest… meid on ju palju. Võib isegi öelda, koos on alati tervislikum iga matk, rääkimata elurännuteest. Hea on, kui teil on ühised sihid, eesmärgid, taotlused, rännakute põhjused ja põhjendused. Hea on koos avastada allikaid, leida tuge ja tunda armastust. Käia ausalt oma teed.

Ausal inimesel on kerge ausate seas, kaval kavaldab sisetunde mürgiseks, sunnib alatut mängu kaasa mängima. Jah, ei maksa selle mänguga kaasa minna. See toob varem või hiljem õnnetuse majja, närtsitab elupuu latva ning kahjustab isegi juuri. Kui selliseid inimesi on sinu sugupuus, siis on need raskesti ravitavad haavad puus.

Leidsin oma sugupuus hiljuti väga kuulsa nime – tuntud skulptor Aime Kuulbusch. Nii palju kui olen tema skulptuure näinud, ütlen: hingestatud kunst! Jah, sellise inimesega läheksin isegi koos vaenlase tagalasse, sõtta, vaimuväljale võitlema kõige hea ja ilusa nimel. Aususe nimel, sõpruse ja üksteise mõistmise nimel. Et just sellises pingereas elu edasi viia, anda omalt poolt siirusele kaasa tiivad, tõele ja õigusele nende väärikus. See sütitab ju omakorda teisi mu vere- ja vaimusugulasi.

Olete mõnikord kaugel kodust,

tühjas kõrbes istunud lõkke ääres ja vaadanud matkakaaslaste silmadesse? Need on esialgu nagu väsinud, kuid süüvides neisse, leiad: seal istub ka rõõmusäde, lausa pillub sädemeid. Ja sel hetkel tunned: väsimus kaob sinustki.

Olete koos kaaslastega tõusnud mõnele mäetipule? Kui raske on see teekond! Kogesin seda 1967. aastal, kui olin Saaremaa matkaklubiga jalgsimatkal Karpaatides ja me otsustasime minna selle paiga kõige kõrgemasse tippu – 2061 meetri kõrgusele Goverlale. Astusid sammu, puhkasid, siis toetusid korraks matkakepile. Siis märkasid: kaaslased su ees astuvad rahulikult ja kindlalt eesmärgi poole. Siis… siis tundsidki: ka mina pean vastu! Ja pidasid!

Kas olete mõnel teisel raskel hetkel tundnud, et enam ei suuda? Kes (mis) on aidanud? Abikaasa. Sõber. Hea tuttav. Üksteise usaldamine. Armastuse igipõline jõud. Ja siis ühel päeval, kui jälle mõtled oma sugupuu suurusele, selle sugupuu tugevusele, avastad: meid, tugevaid inimesi on tõesti-tõesti palju!

Päev on taas kirgastuv, elu liigub oma trajektooril koos valgusega päripäeva… Elu, nagu ta on, ei olegi sünge viiv suures ajajões. Kaotuste hinnal on küll oma kõrge valulävi, aga ta on ületatav. Sest – oi kui palju on meid ja oleme nagu Loode tammiku hiiglased! Ma leidsin oma sugupuust ka ühe tuntud poliitiku – Mart Laari. Küsin nüüd endalt: kas ma usaldan teda? Kas ma tahaksin temaga koos minna mägimatkale või hoopis Karakumi kõrbesse (kus olen 1980. aastal käinudki)?

Kiiresti vastata oleks vale. Võin eksida vastuse andmisel. Ma pean ennast intervjueerima, ennast analüüsima, ennast uuele tasandile mõtlema. Mis annab mulle õiguse analüüsida, et olevat õigesti hinnata? Kindlasti seesama ühtekuuluvustunne sugupuu võimsatel okstel. Ja ma rõõmustan jälle nagu laps: meid on palju!

Vahel tundub mulle elurännak kaunimatest kaunimate kohtumistena. Kord kohtud tarkusega, kord headusega, kord mõistmistega… Kuni pikk päevatee kaob öösse. Öö on salalik, kergemate või raskemate unenägudega; öö – sõlmiksin selle ühte ritta kaotustega. Ja selle järel tuleb lein. Kuigi see on siiras, võiks ta olemata olla! Ta viiks nagu meie sugupuult ühe hinge endaga kaasa. Kuhu? Kauaks? Seda ei tea keegi.

Hinge närib mure…

Aga ma keeran jälle näo valguse poole. Näen: teel tulevad vastu päikeseküllased inimesed ja nende seas on inimesi ka minu sugupuult. Tunnen jõudu kasvavat, meeleolu muutuvat, tahet sirguvat. Iga uus päev võib see kõik korduda. Ilus on sugupuu tugevus! Nagu suur kingitus. Nagu elu ise. Kaotusvalude julmus ei piina siis enam. Elul on uus nägu. Ning tead, et iga päev võib sugupuu oksi juurde kasvatada. Neid tugevamaks muuta.

See on AJA kõige ilusam olemine, kus valgusel pole varje. Päike liigub seniidis nagu kõrbematkal, aga su kõrval on tugevad inimesed. Ilus sõna – tugev. Just nõnda oled suutnud ületada mägijõgesidki ja suudad ka edaspidi. Aga nüüd? Igaüks võiks endalt küsida: kui palju meid on? Ja milline on meie sugupuu?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)